Kirill Havanski: enamasti tahaksin mitte midagi teha ja mitte midagi arvata

Kirill Havanski
Kirill Havanski Autor/allikas: Todd Richter

Näitleja Kirill Havanski avaldas veebruaris artistinime kassikontsert alt oma esimesele albumi. Mariliis Mõttus uuris Müürilehes täpsemalt, mis Havanskit loominguliselt mõjutanud on.

Kui aus olla, siis trap ei ole just esimene žanr, mida ma sinuga seostanud oleks. Seega, miks just trap?

Küsimus pole minu jaoks vist niivõrd trap'is kui just mumble rap'is ja selle esteetikas. Selles nähtuses, mis on osa tänapäeva kultuurikoodist. Ma ei usu, et see on juhuslik, et kõik või vähemasti paljud järsku pudistavad ja mõmisevad. Arvan, et tänapäeval nõutakse meilt kõige kohta oma arvamust, seisukohta, ideid, mõtteid (ja sellel on palju põhjuseid, sh sotsiaalmeedia). See on juba põhimõtteliselt nagu kohustus. Ent kui sa ei taha valida asjade suhtes poolt või seisukohta, sest maailm on niigi üks segane koht, siis seda tehakse sinu eest või, mis veel hullem, sind lükatakse arvamuse puudumise tõttu hoogsalt häbiposti. Ma ei tea, kuidas sul on, aga minul kindlasti ei ole kõige kohta oma arvamust. Ma olen suhteliselt loll ja harimatu. 

Enamasti tahaksin ma mitte midagi teha ja mitte midagi arvata. kassikontsert ongi minu jaoks manifestatsioon mittearvamisest – mingi vend ilgub kusagil nurgas midagi, saadab mööda oma sisutühje päevi, igatseb ja vahib asju lagunemas. Ma tahan, et kuulajale läheksid korda eelkõige instinktiivne tunne, pildilisus ja atmosfäär, mitte ratsionaalne seisukoht, ilusad ja janunevad sõnad, mida sa kusagil räämas klubis niikuinii ei kuulaks või mida emale lastes tunneksid piinlikkust. Muusika on esmane, sõnad on teisejärgulised. Oleme vist kõik seisnud hallil argipäeval paneelikate vahel ja mõttetult mingit sopalompi vahtinud. Mina otsin seda tunnet.

Muusikaga oled sa ju tegelikult juba mõnda aega tegelenud ja teinud muu hulgas lavastustele helikujundusi. Plaadiltki kõlab selline teatraalsemate atmosfääride kaudu loo jutustamine. Kuidas sa selleni jõudsid, et päris oma plaat sellises vormis ka teistele kuulamiseks paisata?

Olen mitu aastat tundnud, et tahaks avaldada mingit päris oma mussi. Mussi, mis ei oleks tehtud lavastaja visiooni järgi klassikalisele Itaalia lavale või black box'i ning mis üllataks minu sõpru ja oleks mingis mõttes ootamatu ka mu enda jaoks. Samas mingid ideed juba käisid peas, mingid asjad inspireerisid ja mingid pildid tõmbasid juba varem. Viiruse tõttu kodus istumine ja maailmast ära lõigatud olek andsid sellele jõudsalt hoogu. Katsetasin eri stiilidega ja kukkusin, nägu ees, hiphoppi. Mind ennast huvitab muusika puhul eelkõige filmilikkus, ma tahan, et kuulaja oleks mingi massiivse pildi sees, sest sellised heliteosed lähevad mulle korda ja mõjutavad mind. 

Lauri Tikerpe kirjutas su plaati arvustades, et sinul kui näitlejal oleks pirakas eelis räpi-persona loomisel, aga samas võib loomingu ehedusest eeldada, et äkki ongi kassikontsert päris Kirill. Kuidas sa ise seda kommenteeriksid? Kas kassikontsert on pigem järjekordne persona või ikkagi suurem tükk sinust endast?

Ma arvan, et iga roll/persona on ikkagi eelkõige suhe ümbritseva maailmaga, mitte väline drip. Mind ennast puudutavad eelkõige peenelt tehtud persona'd – need, kelle puhul sa näed mingit erilist, sind täiendavat maailmataju. Persona'd, kes on paksudes või olematutes värvides, lõbustavad mind heal juhul paar tundi. Ma ikka vist mõtlen neid asju, mida ütlen (iseasi muidugi kui selgelt), aga ma ei saa öelda, et kassikontsert oleks Kirill, sest mul on tegelikult üsna hea diktsioon.

Kui sa nimetaksid mingeid tükke kultuurimaailmast või igapäevaelust, mis on siia plaadile saanud, siis mis need oleksid?

Muusikast on mind mõjutanud enim vist Arca plaat "Arca", Saluki "Властелин калек" ning Buriali "Untrue". Eriti see kummituslikkus, mis nendega kaasas käib. Samuti tooks artistidest välja Haski, Scriptonite'i, Boulevard Depo, The Caretakeri, ANIKV, Baby Keemi, Isaiah Rashadi, Shlohmo, maslo chernogo tmina, üldiselt ka tumeda elektroonika, Gaspar Noe, Jarmuschi varasemad filmid, Tarkovski "Stalkeri", tühjuse, paneelikad, tühermaad, sopa, nukruse, igavuse ja igatsuse.

Paide Teatris oli teil hiljuti projekt "Poeetilised konsultatsioonid", kus inimene sai teile helistada, te rääkisite temaga juttu ja lugesite kõige lõppu luuletuse. Kui selleks oleksid mõne kassikontserdi loo sõnad, mida sa seal lugema pead, siis mis lugu see oleks ja miks?

Valisime luuletuse olukorra, konkreetse vestluse põhjal. Mul ei olnud kunagi luuletust ette valitud, kuulasin inimest ja valisin jooksvalt, elava kontakti pealt. Oleks olnud üsna ebaaus seda ette mõelda, igav isegi.

Mis sul järgmisena plaanis on?

Tahaks, et visioon ja tulemus läheksid rohkem kokku, muss oleks täpsem, samas tahaks ka katsetada uusi vorme ning üllatada taas ennast (ja miks mitte teisi). Praegu teen hiphopi kõrvalt natukene ka dub techno't. Millalgi peaks ka musavideo tulema ja kassikontsert tahaks suvelõpu muusikaga EP teha, aga eks näis, elu on thicc af.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: