Lavastuse "Kihnu jenka" juures on kasutatud Kihnu Virve lugu. "Mingeid fakte ja episoode tema elust, mida ta on ise rääkinud erinevates intervjuus, ka mulle antud intervjuus, lisaks olen kasutanud Tiina Laanemi suurepärast raamatut "Kihnu Virve. Nagu linnukene oksal"," ütles ta ja mainis, et peategelaseks sai aga just Kihnu Virve abikaasa Jaan Köster, keda kutsuti ka Kihnu Jenkaks, kuna elu ongi üks pidev jenkatants.

"Sa muudkui kargad ja kargad, edasi sa suurt ei liigu ja kogu aeg tundub, et kõik on alles ees, aga siis ühel hetkel saad aru, et oligi möödas," nentis Kordemets ja rõhutas, et lavastuse taustal tahab ta öelda, et püüa elada hetkes ning väärtusta seda hetke, kuna elu on üürike. "Virve legend sobib selle loo jutustamiseks, kuna minu arvates pole olnud ägedamat elu kui Virve on elanud, tal on olnud raske nagu kõigil Eesti naistel, aga ta on laulnud end sellest läbi."

"Kui lapsed olid suureks kasvatatud ja rasked tööd olid tehtud, sai temast kogu rahva Virve, ta sai kuulsaks tegelikult suhteliselt eakana," tõdes lavastaja ja rõhutas, et sellest kõigest Virvele ei piisanud ning vanas eas tuli ära teha ka langevarjuhüpe. "Seal on mingeid asju, mis on mind niimoodi võlunud ja lummanud tema elus, võib-olla ma olen ise ka natuurilt selline inimene, kes tahab pidevalt uusi asju proovida."

Kordemetsa sõnul võime suhtuda Kihnu Virve muusikasse või isikusse erinevalt, aga fakt on see, et keegi ei saa vähendada seda legendi. "See legend on meeletult suur ja see läheb üha suuremaks," mainis ta ja lisas, et lavastusega "Kihnu Jenka" püüabki ta seda legendi väärtustada ajal, kui Virve on veel elus.

"Olen käinud selle lavastuse raames Kihnu Virvega rääkimas ja tema lapselapsed on talle ka näidendi ette lugenud," ütles Kordemets ja mainis, et perekonna poolt polnud vastuvõtt "Kihnu Jenkale" ühene. "Ma saan ka aru, millest see tuleb, sest nad ilmselt ootasid midagi hoopis muud," kinnitas ta, lisades, et lavastuses on kaks ootamatut peategelast: need on Virve kaks kaitseinglit.

"Olen püüdnud hoida niimoodi, et mitte üle kahe näidendi aastas kirjutada, nüüd aga tundub, et võiks pigem isegi ainult ühe teha," mainis ta ja tõdes, et pigem tahaks ta kirjutada näidendeid nii, et pärast valmimist saaks see mõnda aega seista. "Siis saaks selle hiljem uuesti värske pilguga ette võtta."

Alates 2020. aasta algusest töötab Gerda Kordemets Eesti Hoiuraamatukogu direktorina. Esimese suurema šoki sai ta selles ametis siis, kui nägi ehituskonteineri täit raamatuid, mis läksid utiliseerimisele. "Meie töö põhiline osa on püüda leida igale raamatule uus lugeja, inimesed-asutused toovad meile ülejäänud raamatuid, ka kirjastused toovad oma jääke, mida me siis üritame jagada laiali teistele raamatukogudele, vanglatele, haiglatele, lasteasutustele."

"Seal hulgas on ka palju nõukogude ajal ilmunud ilu- ja parteikirjandust, mida kõike pole võimalik ega vajalik alles hoida, aga me püüame harida ennast ja rahvast sellest, et kui raamatu elukaar on lõpuni jõudnud, siis mida temaga teha," tõdes ta ja mainis, et inimesed on kasvatatud niimoodi, et me jumaldame raamatuid. "Kõige väiksem asi, mida inimene võiks teada, et kui sa raamatut hakkad ära viskama, siis kõvad kaaned tuleks ära võtta, lehed saab visata paberiprügisse, kaaned lähevad olmeprügisse."