"Iseendaga tuleb tööd teha ja ennast arendada. Kõik algab iseendast," rääkis Palmiste "Vikerhommikus", lisades, et enda isiksuse piire tasub pidevalt laiendada, sest see tuleb kasuks rolli sisse elamisel.

"Mina olen seisukohal, et sa ei saa mängida midagi, mida sus endas ei ole. Me ei taha endale aeg-ajalt tunnistada, et meis on näiteks mõrtsuka või joodiku alged – jumal tänatud, et nad ei aktiveeru, aga nad on olemas," ütles Palmiste.

Tuisk, kes on viimase nelja aasta jooksul Viljandis teatritudengeid juhendanud, märkis, et paneb tudengitele jagatud õpetussõnades rõhku iseenda leidmisele.

"Kui mina käisin koolis, siis väga ei suunatud su mõtet sellele, et kes sa ise oled ega harjutatud sind aru saama, kes sa oled. Sinna ei ole midagi teha – läheb teatris mööda viis, kuus või isegi kümme aastat ja korraga tuleb esimene krahh, sest sa ei saa aru, kes sa oled. Sa oled teinud materjale ning rääkinud suuri ja vähem suuri sõnu, toonud kirju või mänginud esimesi armastajaid, aga sa ei ole inimesena arenenud ja varem või hiljem sa kukud sinna auku," märkis Tuisk, tunnistades, et ta on ka ise augus ära käinud.

Tuisk tõdes, et kuigi mitmed tulevad august välja teadmisega, kes nad on, on palju ka neid, kes august välja ei pääsegi.

"Selles ametis on inimeseks endaks olemine ja arusaamine, milline sa oled ja see töö – mina ei oska neid lahutada," ütles Tuisk.

Samuti mainis ta, et enese leidmisel tuleb kasuks enda mitmekülgselt proovile panek, sest see aitab jõuda arusaamiseni, mis on päriselt õige.

"Noorel näitlejal on vaja end lahti mängida ja saada aru enda võimalustest teatrilaval, filmis, raadioteatris, mikrofoni ees… Ja mida edasi, siis annaks aeg üllatavaid töid, mis sind inimesena avavad," sõnas ta.