Nii see algas...

Kaadris Valdo Pant ja vanad ajalehed 30. maist 1941

Valdo Pant: "Täna 25 aastat tagasi oli reedene päev. Ilm oli umbes sama kui täna – Tallinnas mõõdeti + 22 kraadi. Ajalehed kirjutasid kevadistest põllutöödest, hobulaenutuspunktidest ja talunditest. Linlased päevitasid Pirital.

Keegi nendest inimestest ei teadnud ega julgenud arvata, et lõppemas on viimane rahuliku elu kuu, et juba kolme nädala pärast algab sõda. Ometi oli läheneva ohu eelaimus õhus. Oht lähtus hitlerlikust Saksamaast.

See saade ei taotle mingil juhul olla koolitund. Kuid lubatagu siiski tuletada meelde.

Kaadris metronoom

Valdo Pant: Juba 1926. aastal kirjutas Rudolf Hess* Landsbergi vanglast, et võimule saamise korral jätkab ta sealt, kuhu teutooni rüütlid 600 aasta eest pidama jäid, see on siis Piirissaare kanti Peipsi põhjamudasse. Saksa rahva eluruumiks saab Ida!

Kuid Hitler ei olnud tol ajal veel Hitler, vaid läbikukkunud kunstnik ja pisike Wehrmachti nuhikene. Veel märksa hiljem ütles president Hindenburg tema kohta von Papenile**: "Kui see teie Hitler oma kombeid ei paranda, määran tema mitte kantsleriks, vaid külapostkontori juhatajaks…"

Sel ajal olid NSVL suhted Saksa (nn Weimari) vabariigiga üsna head. Näiteks tudeeris pärastine N Liidu marssal Jakir Saksa sõjaakadeemias ja lõpetas selle hiilgavate tulemustega. See fakt, nagu edaspidi kuuleme, etendab hiljem teatud traagilist osa.

Tõeliseks ohuks kujunes Hitler ja hitlerism 1933. aasta süngel talvel.

______________________

*Rudolf Hess, oli Saksamaa maa- ja õhuväeohvitser, NSDAP asefüürer, Hitleri erasekretär ning Kolmanda Reichi poliitik ja Riigipäeva liige.
**Franz von Papen oli diplomaat ja Saksamaa kantsler enne Hitlerit

Pöörane saatesari

55 aastat tagasi 30. mail kell 21.16 läks esimest korda eetrisse Eesti seni legendaarseim ja 313 osast koosnev telesari "Täna 25 aastat tagasi", mille autor ja saatejuht oli Valdo Pant (1928–1976). See saade oli sõjast. Lahingutest, langenutest, vangidest, verest, higist ja pisaratest, ei midagi glamuurset. Lihtsalt Valdo Pant jutustas lugusid II ilmasõjast, mida nõukogude kõnepruugis kutsutakse muidugi suureks isamaasõjaks. Stuudio põrandale oli maalitud suur rindekaart, kus Pant siis piire nihutas – esimestel aastatel läänest itta, viimastel idast läände – ja seintele olid paigutatud sõjaaegsed plakatid. Oli ka udusevõitu fotosid ning mõned harvad filmikaadrid, vahel käisid saates oma mälestusi jagamas Eesti laskurkorpuse mehed. Ja see oligi põhimõtteliselt kõik. Ometi vaatasid seda sarja kõik eestlased vanuses üheksast üheksakümneni. Saate alguseks jäid tühjaks tänavad ja kõrtsid. Mis oli see, mis vaatajaid lummas? Mida need, kes seda näinud on, tänini mäletavad? 

"Pant oli lihtsalt paduandekas, ta oli töökas, tal oli fantastiline mälu ja ilus eesti keel. Ta oli tark, lummav ja vaimukas ja ta kõneles nagu noor jumal," ütles sarja režissöör Mai Uus.

Sarja toimetaja Aare Tiisväli (1938–2014) on meenutanud: "Imestan, kuidas Pant suutis taluda niisugust koormust. Hämmastav oli ka tema keskendumisvõime. Olgu siis kodus, kus poeg kasvamas, või kohvikulaua taga, konjakiklaas ees. Eirates kõiki segavaid faktoreid, kirjutas ta kolmesaja kolmeteistkümnele saatele kolmsada kolmteist päeva tekste. Kusjuures hommikul polnud tal tavaliselt kriipsuridagi paberil. Õhtuks aga oli juba 30 A4-formaadis paberilehte tihedat teksti täis."   

"Täna, 25 aastat tagasi" oli erakordne sari mitmes mõttes. Tänapäeval ei alga ükski sari hooaja lõpus vastu suve ega käi eetris nii kaootiliselt kui too: teine saade oli 6. juunil, kolmas 10. ja neljas 11. juunil. Tänapäeval tulevad saated vaatajate ette korrastatud võrgus – kas iga argi- või pühapäeva õhtul või kord nädalas kindlal nädalapäeval. Ent vähe sellest, et Pandi sari oli seotud kindlate kuupäevade, mitte nädalapäevadega, oli see sageli seotud ka  kellaaegadega. Seda juhtus eriti sõja lõpupäevil, kui sari käis eetris lausa mitu korda päevas. Tõsi, tol kaugel ajal, kui enamik saateid läks eetrisse otse, v.a mängu- ja dokumentaalfilmid, siis oli telekava rohkem umbkaudne, sest otsesaade lõppes harva minutipealt. Võis lõppeda varem, aga võis venida ka palju pikemaks. Nii et kaootilise kavaga olid kõik leppinud ega osanud paremat tahtagi.

Seda, et telesaade on meeskonnatöö tulemus, kiputakse päris sageli unustama. Ükskõik, kui köitev ka karismaatiline üks saatejuht ka pole, üksi ta seda saadet ei tee. Lõpptulemus sõltub väga palju sellest, kes seisavad tema kõrval ja taga – Pandi sarja puhul ei saa üle ega ümber režissöör Mai Uusist ja toimetaja Aare Tiisväljast.

Mai Uus oligi režiipuldis alates esimesest saatest viimaseni. Tõsi, päris esimeses saates oli ta seal assistendina koos režissöör Vello Kallastega, sest tal puudus siis veel vastav kvalifikatsioon. Ent varsti pärast sarja algust tunnistati ka Mai täieõiguslikuks režissööriks. Siinkohal peab kohe ütlema, et Mai oli puldis üksi alates teisest saatest kuni sarja lõpuni

"Nii see oli jah," meenutab Mai nüüd. "Pant tõi oma materjalid tavaliselt kümme minutit enne saadet ja polnudki aega, et mitu inimest ennast nendega kurssi viia jõuaks."

Tõsi, Mai vajas siiski asendajat paaril nädalal 1967. aastal, kui sündis tema noorem tütar Kai. Sellega oli nii, et tollal mingit pikka sünnituspuhkust ei antudki. Sisuliselt läks ta puldist otse sünnitusmajja ja tagasi tööle nädalake pärast seda, kui haiglast välja sai. Kuna Mai abikaasa Ants Uus töötas samuti teles – ta oli teleoperaator –, siis said nad oma töögraafikud niimoodi seada, et olid kodus kordamööda. Ja rinnapiima varus Mai pudelisse, et laps ikka oma söögikorrad õigel ajal kätte saaks.

Mai Uus jõudis telesse juhuslikult

Mai Uus on üks neid teletöötajaid, kes on olnud ETV-ga seotud selle algusaegadest saadik, kokku 37 aastat. Selle aja jooksul on tema osalusel läinud eetrisse kümneid saateid ja sarju, millest kaks – "Täna 25 aastat tagasi" ja "Panda" – jäävad ilmselt alatiseks kõigi aegade telesaadete tippu.

Tema teekond telemajja  oli kaunikesti omapärane, kuigi tolle aja kohta siiski vist üsna tavaline. 1956. aastal oli Eestis 3900 televiisorit, mis tundub, et polegi vähe, aga kui võtta nii, et hinnanguliselt oli televiisor olemas 0,65 protsendil  leibkondadest, siis on see arv olematu. Nii ei teadnud õieti keegi, kuidas televisiooni tehakse ja mis töökohad seal üldse on. Ammugi ei olnud neid, kes oleksid osanud tahta telesse tööle minna. Nii oli ka Maiga. Tema lõpetas 1956. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajana ja, nagu tollal kombeks, suunati ta tööle ühte Rapla rajooni seitsmeklassilisse kooli. Suunamisega kaasnes ka kohalemääramise tasu.

Kui Mai oli kolm päeva tööl olnud, siis helistas talle Ester Purje, kellega nad olid koos mänginud instituudi teatriringis. Ester nimelt juba töötas televisioonis toimetajana ja kutsus sinna tööle ka Maid. Mai haaras kutsest kinni ja küsis koolidirektorilt, et mis siis nüüd saab? Kas ta peab saadud raha tagasi maksma? Direktor oli öelnud, et tema kaebama ei lähe, aga teiste eest ta ei vastuta. Siis läks Mai rajooni haridusosakonda ja rääkis sama jutu osakonna juhatajale. Ka too kinnitas, et tema kaebama ei lähe, nii et mis iganes Mai ette ei võta, teeb ta seda omal vastutusel. Pärast seda jutuajamist kohtas ta tänaval ühte oma kursusevenda ja kurtis talle oma kurba saatust – raha lihtsalt oli juba ära kulunud. Kursusevend pakkus talle siis spontaanselt: "Abiellu minuga!" Mai jäi talle juhmilt otsa vaatama, aga tõepoolest, selline lahendus oleks ta täbarast olukorrast välja aidanud, sest abielus olles võinuks ta täiesti seaduslikult Tallinna mehe juurde kolida. Õnneks ta midagi nii radikaalset siiski ette võtma ei pidanud ja tema tööleping sõlmiti 11. septembril 1956, kui temast sai režissööri abi. Mai ema, Vasalemma seitsmeklassilise kooli direktor, pani seda talle pahaks, sest televisioon ei saanud ju olla midagi tõsiseltvõetavat. Ta hakkas leebuma alles siis, kui Mai hakkas kaasa mängima telelavastustes ja eriti siis, kui temast sai Pandi-sarja režissöör.

See viimane seik oli mõnevõrra juhuslik – ta lihtsalt sattus töötama Pandiga samas toimetuses. Mai tunnistab, et töö Pandiga oli põnev, ent sellel oli ka varjupool.

"Need, kes on temaga koos tõsiselt tööd teinud, teavad, et Pant oli distsiplineerimatu nagu vanakurat. Kohati oli seda võimatu välja kannatada. Kord viskasidki mu raudsed närvid üle ja ma ütlesin Pandile kõik, mida ma arvasin temast ja tema töötegemisest ja et nüüd aitab ning astusin uhkelt minema. Kui uks selja taga sulgus, siis tundsin, et tegin valesti. Järgmisel päeval tahtsin vabandada. Enne kui suu lahti sain, ulatas ta mulle kimbukese sinililli, öeldes: "Armuline proua, ma vabandan eilse pärast. Oleme ühes paadis ja ilma teieta me kaldale ei jõua. Andke andeks!" Pant oli härrasmees ja ma ei tea juhust, kus ta poleks käitunud härrasmehena. Oli ta siis tahkes või vedelas olekus," sõnas Uus.

Seda, et Pant oli härrasmees, rõhutavad ka tema toimetusekolleegid Krista Juhvelt ja Inna Lepp: "Ta teietas kõiki inimesi, eelkõige naisi. Sinatas vaid väga väheseid, kes olid eriti lähedased. Ise ütles ta nii, et elus võivad alati tekkida muudatused ning sinalt tagasi teiele on raske üle minna. Oma töötoas istus ta alati seljaga ukse poole, üleskääritud käistega valge särk seljas ja traksid peal. Tema tuba täitis alati fantastiline tubakalõhn, ta tõmbas piipu, samal ajal kui enamik mehi tarvitas Priimat. Kui ta telemajas oma toas töötas, püüdsime meie, nooremad, teda mitte häirida ja läksime seniks kohvikusse. Peagi oli Pant kah kohal. Tema ei saanud vaikuses kirjutada. Kuulas siis poole sõnaga meie lobisemist, ütles aeg-ajalt sõna sekka ning oli samas täielikult töösse süvenenud."

Pandi puhul oli harukordne ka see, et kui hiljaks ta enne saadet oma tekstiga ka ei jäänud, saates rääkis ta alati peast ning ei eksinud kunagi.

"Ma ei tea, mida ma muidu oleksin teinud, sest saadetes oli mitmeid fotosid, mida mina polnud enne õieti näinudki," rääkis Mai. Pildid pandi teksti järgi kahele puldile vaheldumisi ritta ja siis sain mina tekstis järge ajada ning õigel ajal õige pildi eetrisse lükata. Kui Pant oleks mõne lõigu vahele jätnud, oleks kogu pildirida ohtu sattunud."

Ka seda, kuidas selle saate toimetajaks juhtus Aare Tiisväli, ei mäleta täpselt enam keegi. Aga selles, et Pant ja Tiisväli olid hingesugulased, ei kahtle mitte keegi. Mõni arvab, et Aareta poleks seda sarja sündinudki või vähemalt poleks see kujunenud nii põhjalikuks ja võimsaks. Tiisväli oli mees, kes teadis kõiki raamatuid, mis olid leti peal või all; ajalehti, mis ilmunud või ilmumas; ajakirju, mida võimalik või võimatu kätte saada. Mai Uus mäletab, et just Aare oli see, kes ajas välja kõikvõimalikud, eri keeltes sõjaajaloo-raamatud, kust saadi kätte ka enamik saates kasutatud fotosid. Pant ei jõudnud neid kõiki ise läbi uurida, nii luges ja konspekteeris neid Aare ja Pant võttis tema konspektid nii mõnelgi korral oma teksti aluseks. 

Peale Mai Uusi ja Aare Tiisvälja kuulusid Pandi püsimeeskonda ka autojuht Peeter Biider ja filmioperaator Kaljo Jõekalda. Biider oli punapäine, tedretähniline ja heatahtlik nagu Pipi Pikksukk, kes sõidutas seltskonda nii Eestis kui ka naabervabariikides ja suure isamaasõja jälgedes isegi Poolas ja Saksamaal. Kaljo Jõekalda aga oli Pandiga hoopis lähedasem kui kolleegid tavaliselt. Nimelt sai Pandist Jõekalda poja, tuntud telemehe Kristjan Jõekalda ristiisa. Sümboolselt, sest kiriklikult pole Kristjanit ristitud. Lugu oli järgmine: kui Kristjan 1971. aastal sündis, läksid Jõekalda ja Pant raadio baari titevarbaid kastma. Pant oli siis arutlenud, et õige mehe nimes peab olema r täht, ja kuna Jõekaldas seda ei ole, siis tuleb leida eesnimi, milles on. Ja ta pakkus välja Kristjani. Tol hetkel oli see nimi nimeraamatus kirjas kui vana, harvaesinev nimi ja nii temast Kristjan saigi. Kahjuks jõudis Pant tema ristiisa olla vaid viis aastat, aga ta tegi oma parima. Nii näiteks pärandas ta Kristjanile oma poja käru, mis teatavasti oli tollal vägagi defitsiitne kaup.

Pant tegi saateid ideoloogiliselt keerulisel ajal

Paljud tollased vaatajad imestasid ja imestavad siiani, kuidas sai Pant tol ideoloogiliselt keerulisel aja teha selliseid saateid, nagu ta tegi.

"Ta oli tõeliselt osav sõnastaja," ütleb selle kohta Mai Uus. "Ja kui midagi sõnades väljendada ei saanud, siis pidas ta pausi, mis ütles rohkem kui tuhat sõna."

Seda, et Pandil oleks oma saate eetrisse saamisel mingeid tõsiseid probleeme olnud, ei mäleta keegi. Tol ajal oli telemaja täis endise Eesti Laskurkorpuse mehi alates Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehest Endel Jaanimäest (1919–1974) ja ETV pealikust Leopold Piibust (1916–1996) ning lõpetades Simon Joffe (1920) ja Hardi Tiidusega (1918–1999).  Nagu kunagi meenutas Uno Maasikas (1931–2019), oli nende hulgas palju arukaid inimesi, pealegi lasi "Täna 25 aastat tagasi" neil end uuesti kangelastena tunda.

Üks mees siiski oli, kellele Pandi saated väga närvidele käisid. Eriti need, milles ta rääkis teise rinde avamisest või sõjast Vaiksel ookeanil või spiooniafääridest Teheranis, sest siis tormas ta kohe kaebama. See mees oli Ervin Martinson (1924–1977). Tema oli Venemaa-eestlasest riikliku julgeoleku tegelane, endine NKVD operatiivvolinik Pärnus, kelle KGB suunas 1952. aastal toimetaja rollis kontrollima Eesti Raadiot ja siis ka televisiooni. Polnud mingit mõtet talle seletada, et Pandi sari pole mitte laskurkorpuse, vaid teise maailmasõja ajaloost. Ja kui Martinson muudkui jätkas kaebuste esitamist, siis polnud Jaanimäel valikut, ta pidi Pandi vaibale kutsuma. Aga need kohtumised päädisid sõbraliku vestlusega, mingeid halbu tagajärgi need kaasa ei toonud.

Eks mõnel pool tekitas küsimusi ka Pandi taust. Sünniaastast tulenevalt mobiliseeriti ta 1944. aastal Saksa sõjaväkke ja ta teenis 20. Eesti diviisi väljaõpperügemendis. Samal aastal langes ta Punaarmee kätte vangi ja veetis 1944–1945 Maardu vangilaagris. Aastal 1945 teenis ta mõned kuud ka Punaarmees, mis tähendas Kohtla-Järve lähedal asuvat tööpataljoni ehk sisuliselt samuti vanglat.

"See tööpatt töötas kooli ümbruses ja kooli direktor sai kuidagi Valdoga tuttavaks," rääkis allakirjutanule aastaid tagasi Valdo Pandi abikaasa Elsa. "Valdo meeldis talle väga ning ta kauples Valdo endale geograafiaõpetajaks. Kuidagi oli nii võimalik, et ta kandis oma tööpati karistust õpetajana edasi."

Elsa õpetas sealsamas Kohtla-Järve 1. keskkoolis saksa keelt ja nii nad tuttavaks saidki. Pant oli siis raskelt haige.

"Valdol oli juba siis tuberkuloos," jätkas Elsa meenutamist. "Kavern oli mõlemas kopsus. Ta oli hirmus kõhn! Tal olid 40-kraadised palavikud, aga ta ajas ennast ikkagi hommikul üles ja läks tundi. Tuttavad vedasid kihla, et kauaks tal niimoodi elupäevi jätkub!"

Aga Pant ei andnud alla, pääses lõpuks Tartusse sanatooriumi ja paranes. 1948. aastal soovitas keegi Elsa sugulane, kes juhtumisi oli raadio kaadriülem, Pandil raadiosse tööle kandideerida. Pant tegigi konkursi läbi ja ta võeti tööle vaatamata tema viletsale ankeedile. Nad abiellusid 1950. aastal. 

See, et Pant oli teeninud Saksa sõjaväes, oli avalik saladus, ja muidugi oli neid ka peale Martinsoni, kellele ei meeldinud, et selline mees teeb saateid Vene sõjaväest. Kord käis ta saadet tegemas Rakvere kandis, kus üks punakomandör oligi küsinud: "Andke andeks, Pant, millises armees teie sõja ajal olite?" Pant polnud suu peale kukkunud ja vastas: "See, kes kogelmogelit armastab, ei pea ju ise munema!"

Tänapäevalgi võiks küsida, kuidas Pant vaatamata oma kahtlasele minevikule ikkagi suuremast represseerimisest pääses? Sellest võiks ilmselt pikalt rääkida, aga lühike vastus on ilmselt see, et pärast Stalini surma muutus ühiskond oluliselt leebemaks ja kui keegi just Saksa poolel mahalaskmiskomandot ei juhtinud või koonduslaagris vangivalvur polnud, siis jäeti ta rahule. Ja sellest, et sõjas teine teisel pool rinnet sõditi, eestlased omavahel enamasti mingit numbrit ei teinud. Nii istusid Pant ja Tiidus alailma koos kohvikus, kus neil, kummalgi ees klaas konjakit, jätkus juttu kauemaks. 

Ka GLAVL-itil oli Pandi sarja vastu suur usaldus. Oli juhtunud sedagi, et saatepapka viidi GLAVL-itile templi saamiseks alles pärast saadet. Võis ju olla, et GLAVL-iti daamid lihtsalt ei viitsinud ennast 30 lehekülje pikkusest, sageli käsikirjalisest tekstist läbi närida, seda enam, et Pandi saated tundusid ja olidki kuulikindlad.

Mai Uus mäletab, et mitmeski mõttes oli saate tegemine selge rõõm. Ükskõik, mida saate jaoks ka vaja polnud – mingit haruldast eset, fotot, filmilõiku Tallinnfilmi arhiivist või kellegi aadressi, alati tulid kõik hea meelega appi ja too asi toodi maa alt ka välja. 

Lisalood

Padi

Kuna Ervin Martinsoni telemajas eriti ei sallitud, siis püüti talle, kui vähegi  võimalus avanes, tünga teha. Kord oli Martinson koos võttegrupiga paariks päevaks Narva komandeeritud. Kui nad hotellist lahkuma hakkasid, tuli hotelli esindaja Martinsoni tuba üle vaatama, ja täheldas, et üks padi on puudu. Martinson oli sellise kahtluse peale väga pahane ning rabas oma koti lahti: "Vaadake, et minu käes seda pole!" Ja mis selgus – padi oligi Martinsoni kotti pressitud!

Ega sel lood mingeid erilisi järelmeid olnudki, aga kus selle häbi ots! Telemajas naerdi selle üle veel aastaid hiljemgi.

Tšaikovski

Valdo Pandi abikaasa Elsa rääkis veel 20 aastat pärast Pandi surma, kui kahju tal on, et ühel hetkel keeldus ta koos Pandiga seltskonnas käimas, sest siis oleks ta mehe õigel ajal koju magama saanud. Muidu tuli ta ju alles vastu hommikut koju ja pidi kohe jälle tööle hakkama. Kuidas Pant ennast erksana hoidis? Ikka jälle konjakiklaas kõrval. Kui kaua inimene siis niimoodi vastu peab!

"Vaadake, kui ma oleksin Valdo Pandi heaks teinud kõike seda, mida oleksin pidanud, siis oleks ta veel praegugi elus," oli Elsa Pant enda suhtes kriitiline.

Aga midagi Elsa oma abikaasa heaks siiski teha üritas. Nimelt nõudis ta, et telemaja kohvikust eemaldataks alkohol. Letilt kadusidki pudelid ning napsuklaasid, aga ega mehed siis kõrvu lonti lasknud. Nimelt mõtles Hardi Tiidus välja paroolid – kui küsiti Tšaikovskit, siis valati sorts Vana Tallinna tee sisse ja kui Rimski-Korsakovi, siis konjakit kohvisse.

Baaridaamid pakkusid seda võimalust lahkesti ka neile, kes kohaliku komberuumiga just kõige paremini kursis polnud. Nimelt küsis baaridaam Jüri Järvetilt: "Kas lasen sisse ka?", mille peale Järvet oli näost valgeks läinud: "Ei, palun mitte!"

Mai-Reet Uus (neiuna Nõu)

Sündinud 12.12.1935.a. Risti alevis Läänemaal;
lõpetanud Vasalemma 7-kl kooli, Tallinna 7. keskkooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi;
töötanud Eesti Televisioonis 1956-1993;
olulisemad tööd: "Täna 25 aastat tagasi", "Stoppkaader", "Jupiter", "Panda", "Lõngakera" ning  mälumängud: "Üks viie vastu", "Viis viie vastu", "Viimane langeb välja", "Parem pääseb edasi", "Kolm on kohtu seadus", "Targem annab järele", "Küsida võib kõike", "Higipisar", "Tugrikujaht" jne

Aare Tiisväli

Sündinud 28.01.1938 Tallinnas;
lõpetanud Antsla keskkooli ja Tartu Riiklikust Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna;
töötanud Eesti Televisioonis 1961-2014, sealhulgas "Aktuaalses kaameras" ja "Noortestuudios" ;
?-1985 Eesti Telefilmi peatoimetaja asetäitja; toimetanud ja produtseerinud sadakond telefilmi ja kirjutanud mitmele filmile stsenaariumi;
muuhulgas toimetanud saatesarju Stoppkaader" ja "Foorum"