Varahommik Tartu külje all Tõrvandis. Endises traktorite müügiesinduses käib hoogne töö. Haamri ja keevitusaparaadi all pole aga mitte vanad põllutöömasinad, vaid autotööstuse aegumatu klassika, rohkem kui pool sajandit vanad Porsche sportautod.

Vaid kitsas ring autofanaatikuid teab, et siit Lõuna-Eesti angaarist jõuavad maailma uhkeimatesse villadesse ja garaažidesse autokollektsionääride seas ihaldatud pärlid, mille hinnalipiku kõrval kahvatub nii mõnigi tuttuus Lamborghini, Ferrari või teine superauto. Selle Porschede rätsepatöökoja omanik ja peaideoloog on 41-aastane Mikael Urban Eriksson.

"Need autod on nii kallid, et need aetakse igalt poolt välja. Tulevad mere põhjast ka üles ja taastatakse," sõnas Eriksson.

Autorestauraator Tauri Pohla tõdes, et Porschede hinnad algavad 100 000 eurost, vanemate mudelite hind kerkib oksjonitel aga isegi miljoni ringi.

Kui plekitöökoja poolel lendavad sädemed ja ving, siis komplekteerimine meenutab pigem kunstigaleriid või operatsioonisaali. Hetkel saavad viimast lihvi viis kaunitari. Et aga mitte rikkuda kangeid konfidentsiaalsuslepinguid, on mitmed eriti prominentsete klientide autod "Pealtnägija" tuuri ajaks silma alt ära korjatud. Kokku on töökojas ligi 20 eri valmidusastmes sõidukit. Teist sama palju ootavad laos oma järge. Et töökoja mahud on piiratud ja tegemist on sisuliselt kunstiteostega, valmib aastas keskeltläbi kaks, heal juhul kaheksa kuni kümme autot. 

"Siin on meil 1958. aasta Porsche Speedster, see on siis ikooniline Porsche sportauto. See on üks kõige hinnatumaid mudeleid, mis praegu turul peal on," märkis Eriksson, lisades, et auto maksab umbes pool miljonit.

Igale autole pööratakse palju tähelepanu

"Tavalises autoremondi töökojas tuleb inimene, ta kasutab seda autot igapäevaselt lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseks, tal on probleem, tehke korda. Siin on pigem nii, et see auto on üldjuhul inimesele mingisuguse emotsionaalse väärtusega. Ta pole lihtsalt tarbeese. Ja sa saad teha nagu seda asja põhjalikumalt ja süvitsi," selgitas Pohla.

Sõltuvalt seisukorrast kulub ühele masinale 2000–3000 töötundi. Kogu protsessi iseloomustab ülim tehniline perfektsus ja personaalsus. Näiteks saab omanik spetsiaalse rakenduse kaudu sisuliselt reaalajas jälgida, mismoodi tema neljajalgne sõber parasjagu välja näeb.

"See on väga tähtis, sest kliendid sõidavad ja reisivad palju. Õhtu poole peale tööd nad logivad sisse ja vaatavad, et oh, mis Urban ja need vennad on teinud," ütles Eriksson.

"Meil on kollektsioneerijaid, kellel on kodus 20 pluss autot, võib-olla isegi sadades neid autosid või on näiteks üks auto, millega neil on mingi side, et see oli tema isa või vanaisa auto," märkis töökoja juhataja Siim Karukäpp.

Eriksson tõdes, et mitmed nende klientidest on ka Forbesi rikaste nimekirjas.

"See on kallis lõbu ja siin peab olema jõukam inimene, et seda pidu kinni maksta," sõnas ta.

Üks väheseid, kes nõus glamuursest hobist kaamera ees rääkima, on Eestis resideeruv hotelliärimees Paul Taylor. 53-aastane britt sattus siia paarkümmend aastat tagasi, kui juhatas Tallinna kesklinnas üht esimest lääne standardite järgi loodud Radissoni hotelli. Praegu on ta üks Vihula mõisa- ja hotellikompleksi omanikest ning sellele staatusele kohaselt on tal ka pilkupüüdev Porsche 356, mis oli popp masin, kui autoraadiotes mängisid Elvis Presly ja biitlid.

"Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen millegi ilusa omanik. Ma arvan, et see on ainus auto, mille puhul ma olen sellest mööda kõndides jäänud tagasi vaatama. See näitab, et tegemist on õige autoga," rääkis Taylor.

Kaks aastat tagasi Belgiast ostetud 356 tuunitud versioon oli ideaalses seisukorras. Taylor kauples turuhinnast veel kümme protsenti allagi, mis tegi auto hinnaks ümmarguselt 100 000 eurot. Taylor sõidab sellega sisuliselt iga päev. Ühtepidi on Eesti väiksus luksusauto omamisel suur pluss, sest eriline auto tõmbab paratamatult tähelepanu ja seda pihta panna pole niisama lihtne. Samas tekkis küsimus, kus haruldast pilli üldse hooldada? Nii jõudiski ta Urbanini.

"Mõtlesin, et ta asub ilmselt Stockholmis või kuskil sealkandis. Kui kuulsin, et ta on Tartus, ei suutnud ma seda uskuda," meenutas Taylor.

Kõik sai alguse väiksest garaažist

Poisipõlvest peale tehnikaspordi vastu huvi tundud Eriksson sattus Eestisse milleniumivahetusel, kui toonane tööandja Rootsi plastitootmisfirma NPP komandeeris ta Tartusse uut tehast käivitama. Lühiajalisest visiidist sai püsiv elukoht ja kodu, kus täna sirgub kaks tütart. Ometi võinuks kõik minna teisiti 2006. aastal, kui Eriksson tehasetööga lõpparve tegi. Teelahkmel seistes pöördus Eriksson lapsepõlveradadele tagasi.

Eriksson viis ka "Pealtnägija" kohta, kust kõik alguse sai. Töökojast kümne minuti tee kaugusel Reolas, nõukaaegses sigalas, tegutseb veel viimaseid nädalaid värvimisosakond. Algusaastatel tuunis Eriksson siin enda ja tuttavate kiirendusvõistluste autosid, hiljem eri marki uunikume. Ajapikku haare laienes.

"Esialgu oli üks väike garaaž kuskil 150 ruutu, siis võtsime juurde ja juurde ja juurde. Lõpuks oli meil siin 1500 ruutu renditud pinda," meenutas Eriksson ja lisas, et kohast on kahju loobuda. "Suur osa minu elust oli nii kaua siin. Aga aeg läheb edasi. Nüüd oleme rohkem lähemal linnale, kus need turvapatrullid seisavad ja kus on paremad turvasüsteemid. Me ju ikka valvame oma klientide vara ka. Seda tuleb ka ju arvestada. Ma magan nüüd paremini, ütleme niimoodi."

Tänaseks on ühemehe ärist kujunenud Euroopa üks juhtivaid ning Põhjamaade number üks klassikaliste Porschede restaureerija, kus töötab 19 inimest ja mille tööst on vaimustuses nii autožurnaalid kui ka kliendid Hongkongist Ameerikani. Näiteks alles eelmisel nädalal ilmus Porsche ametlikul kodulehel Lõuna-Eesti töökojast hoogne reportaaž. Rootslase töökojast on saanud kohalike automehaanikute unelm, kuhu käiakse end lausa kohapeal tööle pakkumas. Näiteks lukksepp ja autoelektrik Tauri Pohla kolis Rakverest Tartusse ainult sellepärast, et siin tööd saada.

"Saksamaalt sa selliseid tehnikuid väga ei leia. Ei tea miks, neid lihtsalt pole olemas. See on generatsiooni vahe, et tänapäeval koolitatakse kutsehariduskeskuses selliseid spetsialiste, keda mina nimetan  komponendivahetajateks," ütles Eriksson.

"Tegelikult sellise töö tegemine on juba kaduv kunst või tasapisi hakkab juba kaduma. Võimaldada inimestel seda teha – teha neid autosid ja hoida neid autosid elus läbi ajaloo –, ma arvan, et see pole ainult Eesti jaoks tähtis, see on üle maailma tähtis," tõdes töökoja juhataja Siim Karukäpp.

Originaalvaruosasid tuleb tikutulega otsida

Firma leivanumber on Saksa autotootja esimene seeriamudel Porsche 356, mida toodeti 76 000 eksemplari, millest nüüdseks on alles umbes kolmandik. Seetõttu võetakse haruldase sõiduki taastamist Tartumaal erilise vastutustundega. Kui salongi nahkdetailid ja polsterdustööd välja arvata, tehakse peaaegu kogu töö nullist kohapeal Eesti meeste poolt. Ühtepidi on kasutusel maailmatasemel materjalid ja tipptehnoloogia, teisalt 1960ndatest pärit tööriistad ja erialakirjandus. Eesmärk on teha auto võimalikult ajastutruu, nagu omal ajal tehaseuksest välja veeredes, mida koges ka Paul Taylor.

"Eks me otsime originaalvaruosasid igalt poolt. Me üritame võimalikult palju seda autentsust hoida. Neid varuosasid ju toodeti, kui neid autosid ehitati ja neid varuosasid on veel kuskil alles, mida pole veel kõike ära kasutatud," sõnas Karukäpp.

"Meil on olnud selliseid asju, mida on tulnud otsida mitu aastat, sest need on lihtsalt nii keerulised leida. Tuleb iga kivi pöörata, helistada maailmas ringi ja tavaliselt on nii, et neid ei saa päris raha eest osta, sa pead kuskil vahetama või midagi sellist. See on teistmoodi maailm," kirjeldas Eriksson.

"Stockholmi kesklinnas oli üks väike garaaž, mis asutati vist 1961 ja see siiamaani toimib ja siiamaani teeb hooldust. Me käisime seal puhastamas ja sealt tuli ikka kaupade viisi uued varuosad. Meie jaoks on see jackpot, aga nende jaoks oli, et sai sitast lahti," meenutas Eriksson.

Koormus läkski ühel hetkel nii suureks, et nüüd keskendub rootslane varuosade hankimisele ja suurklientidele. Kui uskuda omanikku ja vaadata firma aruandeid, ei tee ta seda kasumi vaid kire pärast. Ehkki tema käest käib miljonite väärtuses autosid, on firma kasum tagasihoidlikud mõnikümmend tuhat. Ehkki lõviosa klientuurist on miljonärid, on Erikssoni sõnul viimasel ajal üha rohkem välja ilmunud ka keskklassi kliente, kellele auto on investeering. Ka Taylor ütleb, et ei kavatse oma reliikviat hetkel mingi raha eest maha müüa ja plaanib pärandada tütrele pensionisambaks.

"Kui sa valid õige hinna eest õige auto, on see üsna kindel investeering. Autoturg liigub positiivses suunas ja tõenäosus seal oma raha kaotada on väike. Aktsiaturul on rahast ilmajäämine väga kerge, klassikaliste autodega seda aga ei juhtu," ütles Taylor.

"Siin on midagi rohkemat. Mul oli üks klient, kes ütles, et võid ju kullakangidele pai teha, aga väga emotsiooni see ei paku. Teine ja kolmas kord see mõnus enam ei ole, aga iga kord, kui ta võtab oma Porsche välja, siis see on ikka lõbusõit, onju. See on äge!" lisas Eriksson.