Pajusaare ja ta naisega elavad koos ka nende kaks tütart – 21-aastane Liisa Piret ja 17-aastane Greta.

"Enamik aega on meil jube lõbus. Ilmselgelt, kui meie igapäevaseid tegemisi keegi näeks, siis hullumaja auto võiks meile järele saata, sest me oleme tõesti see crazy kamp. Võib olla meie lollused, naljad ja sõnapruuk ei ole tegelikult normaalse inimese omad ja ma arvan, et see on tegelikult meie pere üks läbiv teema," rääkis Pajusaar Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…" ja lisas, et eriti naljakas on neil siis, kui ta esimesest abielust sündinud tütar Kadi neile Taanist külla tuleb.

Pajusaar nentis, et tütred tajuvad naljade piire kohati paremini kui ta ise ja toovad ka teda maa peale tagasi.

"Kui toredasti nad suhtuvad igasugustesse vähemustesse, kui tolerantsed nad on – see on asi, mida minul on vaja õppida oma lastelt. Mõnikord kasvõi visatakse mõni loll nali või anekdoot, mis mulle läheb peale, aga tütred ütlevad, et kuule, see nüüd küll ei sobi," kirjeldas Pajusaar.

Lõbus olek ja naljaviskamine olid hinnas aga ka siis, kui Priit ise veel väike oli. Vahepeal oli periood, mil nii Priidu vend kui ka õde oma peredega Priiduga sama katuse all elasid.

"Meil on väga emotsionaalne perekond olnud. Väga ebaeestlaslik kohati, mulle tundub," rääkis Pajusaar ja tõi olukorra ilmestamiseks ka ühe näite.

"On õhtu, lasteaia aeg hakkab läbi saama ja vend Jaak teeb kogu perele süüa, sousti suure panni peal, ja hüüab õde Sirjele, et mine too Andrus lasteaiast ära. Sirjel vist ei olnud tuju kõige parem ja ta ütles, et miks mina pean sinu last tooma, endal pole sul midagi teha… Teine tegi ju kogu perele süüa parajasti. Vend siis, pann soustiga käes, läks köögist õue ja saatis selle panni koos soustiga suure kaarega üle hoovi. Lõi ukse prõmaki kinni ja läks pojale järele," meenutas ta.

Samas tõdes Pajusaar, et sugugi mitte alati pole kõik nii roosiline ja rõõmsameelne olnud – tütar Liisa teismeiga oli kohati raske ja Pajusaar ei saanud üldse aru, mis ta tütre peas toimub.

"See oli nagu filmides, näed, et saatan on sisse pugenud. Sa ei saa aru, kõik on valesti ümber. Korra käib pimedus sust üle, siis reageerid, mõnikord lähed lihtsalt ära, mõnikord lööd ukse kinni, mõnikord käratad midagi. Mina reeglina avaldan oma arvamust ja räägin, kuidas mina arvan, et asjad on. Selge, et mingil hetkel see on äärmuslikult kuri, sest sa oled hulluks aetud. Sa oled hulluks aetud, aga sa keed korra ja saad aru, et ei olegi varianti praegu. Praegu tuleb jätta ta rahule ja jätta ka ennast rahule," rääkis Pajusaar, et sellistel hetkedel on oluline hingamisruumi anda.

Ka Liisa nõustus, et teismeaeg oli keeruline, sest ta tundis, et tahab olla rohkem teiste endavanuste moodi.

"Ma arvan, et kui sa oled lapsevanem, siis kõige tähtsam on see, et sa käituksid oma lapsega kui inimesega. Tihti teismelise periood ongi selline, kus sa ei ole enam laps, aga sa ei ole ka täiskasvanu – on selline imelik aeg. Tekib palju probleeme, mis sellel hetkel tunduvad nii ületamatud, mis tegelikult ei ole nii. Ma arvan, et minu vanemad on alati olnud hästi inimlikud ja ma olen alati tundnud, et nad toetavad mind," rääkis Liisa ja lisas, et ei olegi mõtet lapsi sellises olukorras karistada.

"Lapsele kõige suurem karistus on see, kui ta saab aru, et vanemad on kohutavalt pettunud temas ja et ta on neile kurbust tekitanud. See on mind ka tagasi hoidnud mingil määral," sõnas Liisa.