Roberti sõnul on välismaal sipelgad üsnagi levinud lemmikloomad, kuid Eestis on see komme pigem võõres. Igapäevaselt tarkvaraarendajana töötav Robert oli siinmail üks esimesi, kes sipelgapidamisega algust tegi. Muidugi soovis ta alustada korralikult.

"Meie esimene põhimõte oli see, et otsime ise kohaliku kuninganna ja alustame kolooniat nullist," sõnas Sälg "Ringvaates".

"Sipelgatel on lennuaeg – igal liigil on oma aeg, mil neil on pulmalend ja siis mingi hetk nii isased kui ka emased lendavad isased ja paarituvad. Emasel tulevad seejärel tiivad küljest ja ta hakkab pesa otsima. See on see õige hetk, kui tuleb kuninganna üles otsida," selgitas Sälg ja lisas, et tal kulus kuninganna leidmiseks umbes aasta, sest tegemist ei ole sugugi lihtsa ülesandega.

"Läksime lastega rulluisutama – lapsed olid ratastega, mina olin rulluiskudega. Järsku nägime kuningannat ja siis ma saatsin ühe lapse topside järele ja ma ise rulluiskude peal püüdsin neid. Päris keeruline oli," meenutas ta.

Päris esimene koloonia on Robertil alles tänaseni. Need on kodumaised mullamurelased. Rahulikud sipelgad, kelle pidamine väga palju vaeva ei nõua. 

"Aga nad on kõige igavamad. Mingi hetk ammendab ära see teema, eksootilised on ikka ägedamad," nentis Sälg.

Sipelgamaja nimetatakse formikaariumiks. Need majad, kus Roberti kolooniad praegu elavad, on ajutised. Sipelgad ootavad praegu kolimist ja uued majad meisterdab Robert ise. Ainus mure on see, et sipelgad ei ole kolimise osas just kõige entusiastlikumad.

"Seda on neile päris raske peale sundida, et nad kodust ära läheks. Isegi kui ta sealt kodust ära läheb, tuleb ta tagasi," ütles Sälg, et hirm, et sipelgad formikaariumist lahti pääsevad, on asjata.

Lisaks sipelgatele kasvatab Robert ka lihasööjataimi, kes sarnaselt sipelgatele toituvad putukatest.

"See on natuke nagu mäng ka. Mängid siin jumalat, et elanikel oleks kõik olemas," ütles Sälg.