Juuli Lill: olin koolis väga halb õpilane

Foto: ERR/ Sten Teppan

Ooperilaulja Juuli Lill meenutas, et kooliajal ei olnud ta just kõige helgem pea. Otsa kooli minnes sai temast aga järsku justkui staar.

"Ma olin kahe-kolmeline õpilane. Ma olin väga halb õpilane koolis. Ma nüüd tänapäevaterminitega ja diagnoosidega oleks, ma ei tea, äkki tähelepanuhäiretega. Mul oli ikkagi raske konsentreeruda. Ma proovisin tundides kuulata, mida õpetaja räägib, aga siis läks pilk uduseks, ma vaatasin õue, seal olid linnud jne," meenutas Juuli Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…".

"Kui ma ütlesin oma põhikooli klassikaaslastele, et ma lõpetasin magistrantuuri cum laude, siis nad ütlesid, et kuidas see võimalik on – sa olid kõige lollim ju," lisas ta.

Juuli ema Irene tõdes, et tema jaoks oli suur üllatus, et laps koolis hakkama ei saanud.

"Kuni kooliajani oli kõik suurepärane. Kui see kooliaeg algas, siis Juuli muidugi teadis, et ta on alati kõige tublim ja taevakingitus – nagu ta ise ütleb – ja siis õpetaja teatas väga konkreetselt, et sina, Juuli, ei ole mitte kunagi tubli. See oli muidugi päris suur jama, aga nii see asi jäigi," rääkis Irene ja lisas, et proovis ka ise last õpetada, aga Juuli ei tundnud koolitööde vastu vähimatki huvi.

Gümnaasiumis hakkas Juuli aga rohkem õppima, sest ta tahtis ülikooli juurat õppima minna, et advokaadiks saada.

"Mulle tundus advokaaditöö selline, kus saad manipuleerida ehk sa ei pea füüsiliselt väga palju pingutama, vaid sa suhtled ja vaatad inimesi. Ma inimesi ikkagi tundsin, nii et see tundus mulle vahva ja huvitav töö. Laulmise peale ma ei tulnudki – seda ma lihtsalt tegin, see oli nagu elementaarne tegevus inimesel," sõnas Juuli ja lisas, et ta on oma loomult alati pigem laisk olnud.

Sõbranna eeskujul läks ta aga ka Otsa kooli katsetele, sai sisse ja asuski sinna õppima.

"Mind võeti kohe teisele kursusele ja järsku ma olin staar. Esimesel kursusel oli mingi konkurss ja selle ma võitsin ära ja siis ma olin nagu segaduses," rääkis Juuli, kuidas järsku oli ta endalegi ootamatult milleski väga hea.

Otsa koolis tutvus ta ka oma abikaasa Andresega ning 20-aastaselt sai Juuli esimest korda emaks.

"Mul oli Juulile üks soovitus – sa mõtle ikka enne ka, kui lapse saad. Tasuks enne elada ja pärast laps saada. Ma mäletan, et mul oli 40. sünnipäev ja tohutu pidu oli ja järgmisel hommikul oli mul rammestus ja ma mõtlesin, et nii tore, et lapsed on juba parasjagu suured, nüüd alles hakkan elama. Siis Juuli ütles, et kuule, ma tahan sulle midagi rääkida – ma saan lapse. Ma mõtlesin, et taevane arm, miks nii vara?!" meenutas Irene, kes ka ise noorelt, 19-aastaselt emaks sai.

25-aastaselt sai Irene teise lapse ning Juuli ei suhtunud õesse esialgu kuigi hästi.

"Nii nagu mina seda mäletan, oli kohutav draama, kui väike õde sündis. Kogu aeg olin mina kõige armsam ja nunnum olnud ja siis tuleb mingi tegelane, kõik vaatavad tema poole, võetakse sülle ja kaisutatakse," meenutas Juuli ja lisas, et kadedusest lõikas ta õel ripsmed ära ja lükkas ta vankriga kelgumäest alla.

"Mul oli ikka pöörane armukadedus tegelikult," nentis Juuli ja lisas, et nüüd on nad õega aga väga lähedased.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: