Hvostov rääkis "Ringvaates", et on astmat põdenud seitsmendast eluaastast saati. Toona, nõukogude ajal talle aga astma diagnoosi ei pandud ning öeldi, et tegemist on terve lapsega.

"Mulle öeldi mingi selline kummaline põhjus, et see on ülemiste hingamisteede katarr – mida see siis ka ei tähenda. Huvitaval kombel ma olin ametikult terve, diagnoosi mul polnud ja seega polnud ka ravi. Ametlikult terve lapsena ma tegin kogu sportliku programmi täies mahus läbi," meenutas Hvostov.

Ta lisas, et kehalise kasvatuse tundides kaasa tegemine oli tema jaoks väga raske. Esimest 300 meetrit joostes tekkis tal tunne, et teda läbiv kuum õhk on täidetud liivateradega, järgmisel 300 meetril aga juba okastraadiga. Isegi kui ta sissehingamisega hakkama sai, oli välja hingata märksa keerulisem.

"Sealt ongi eluaegne trauma tulnud. Ma kehalise kasvatuse õpetajaid seniajani ei salli ja kehalise tunde meenutan väga valuliselt. Eriti hullud olid kooli spordipäevad, kui tuli joosta maratoni," tõdes Hvostov.

Ka abi ei olnud kusagilt loota ning see asjaolu on Hvostovi sõnul tema psüühikale oma jälje jätnud.

"Ega kehalise kasvatuse õpetaja ei öelnud mulle kunagi, et Andrei, ära jookse seda distantsi, vaid istu siin põõsa juures. Klassijuhataja ei teinud mitte midagi, isegi minu vanemad ei teinud," rääkis ta.

"Nii saingi lapsepõlves aru, et hädas olevat last keegi ei aita. Täiskasvanud üldse kunagi ei aita, neid ei saa usaldada. Nüüd, kus ma olen ise täiskasvanu, siis see hoiak tegelikult jätkub, aga nüüd on see omandanud teise mõõtme," lisas Hvostov ja märkis, et ta ei ootagi enam, et keegi teda kunagi milleski aitaks.