Mai alguses oli iga eestlane kirglik korvpallihuviline, sest oli võimalus, et meie meeskonnast saab ühe kuuendiku maakera korvpallimeister. 6. mail oli Kalevi spordihalli saal puupüsti rahvast täis. 

"Korvpall oli eestile rohkem kui sport - see oli iseseisvust taotleva väikeriigi esindusala," rääkis Robert Kõrvits. "See oli NSV Liidu korvpalli karikamängu teine kohtumine. Ma olin siis 11-aastane ja täiesti kindel, et Kalev võidab ajaloo kõige viimasena NSV Liidu korvpalli meistritiitli." 

"Ühel hetkel tuli selja tagant Gert Kullamäe juurde üks mees, võttis Kullamäe selja tagant sülle ja tõstis ta õhku. Karikas oli Gert Kullamäe jala juures ja õhku tõustes Kullamäe jalg lükkas kogemata karika maha kildudeks," meenutas Kõrvits.  

11-aastane Robert läks ja haaras endale tüki. "Nõukogude aja lapsena oli mul silma selle peale, mis võiks olla väärtuslik, ja kõik, mis väärtuslik, tuli ära võtta," muigas ta.

Ühest tükist talle ei piisanud. "Kui Kalevi spordihallis enavähem kõik vaibus ja mängijad platsilt ära läinud, siis nägin, et Kalevi mäneder Riho Soonik kühveldas kilde kokku paberkorvi ja viis meeste riietusruumi."

Noor Kõrvits teadis teed riietusruumi ning läks kilde otsima. "Paremat kätt ladistasid mehed duši all, Aleksander Karavajev pesi end pärast mängu. Otse ees oli koridor, kus see paberkorv kildudega oli," rääkis ta. "Lootsin mööda hiilida Karavajevist. Lootsin, et äkki tal on pea seebivahune ja hoiab silmi kinni, aga ta nägi mind. Midagi ta karjus, mõtlesin, kuidas reageerida ja jooksin ikkagi korvini, võtsin veel ühe tüki ja jooksin välja." 

Kalevi spordihallist tuli välja uhke 11-aastane Robert Kõrvits kahe suure karikakilluga. "Tagantjärgi olen ka õnnelik, sest sain selle tüki anda spordi- ja olümpiamuuseumile Tartus," ütles Kõrvits.