"Esimest korda sinna minnes oli lihtsalt uudishimu noorel mehel maailma näha. Aga sealt leidsin oma tee teaduses ja jäin selle juurde ning äärmiselt huvitav on olnud see töö ja elu seal. Tegelikult ise alati ei usu ka, kas see kõik ongi minuga juhtunud. Aga on," märkis Kaup "Ringvaates".

1972. aastal veel osooniaukudest ei räägitud ja Kaup tunnistas, et tema mõõtis seal muu hulgas osooniauke tollal veel aru saamata, mis tähendus neil mõõtmistel on ja kuidas nad tegelikult on osa sellest uurimistööst, mis – tuleb välja – on inimkonnale väga tähtis.

Esimesel ekspeditsioonil oli temaga mandril koos uurimistööd tegemas suhteliselt rahvusvaheline seltskond – teiste hulgas ka idasakslased, ameeriklased jt.

Mehed omavahel

"Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud" pole esimene raamat, mis Kaup on sellest mandrist kirjutanud, vaid järjekorras juba kolmas. Pealkiri vihjab sellele, et naisi tol ajal Antarktikas eriti ei olnud.

"Naisterahvast nägi piltidel ja kinolinal. Kui nad oleks sinna ilmunud, oleks nad väga palju tähelepanu äratanud." Ta lisas, et järgmisel ekspeditsioonil, mis toimus 1989. aastal ja kuhu ilmusid ka naised, olid nad ikkagi väga suure tähelepanu all.

"Mina ilmusin sinna kuu aega enne neid, aga need, kes olid seal talvitunud, silmitsesid neid daame küll väga ümarate silmadega."

Kaup tunnistas, et esimeste ekspeditsioonide ajal tantsisid mehed tantsuõhtutel naiste puudumisel ka omavahel Vene kükktantsu. "See oli Nõukogude liidu ekspeditsioon, kus ülekaalus olid venelased ja siis muidugi löödi meestetantsu ja oli ka lõbus."

Ta tõdes, et peoõhtute juurde käis mõistagi ka viin. "See sõltus inimestest. Esimesel talvitusel nägin 122 mehe hulgas ühte täiesti karsklast, kes ei võtnud viina suu sissegi."

Kaup märkis, et nii mõnigi tundis talvitusel olemisest rõõmu, sest oli naise juurest eemal. "Nii nad seal elasid ja kasutasid teinekord ka võimalust rohkem napsi võtta kui oleks kasulik olnud."

Turistile kopsakas väljaminek

Viimane kord käis Kaup Antarktikal 2019. aastal. See oli hoopis teistmoodi käik, sest ta käis seal giidina ja turistidega.

"Mind võeti eesti turistide juhendajaks kaasa ja seal olid neid hämmastavalt palju. Meil oli laeval 115 turisti ja nendest 24 olid eestlased, pluss veel reisifirma inimesed ja mina ka."

Ta tõdes, et Antarktikale turismireisile minek nõuab kahtlemata ettevõtlikkust ja üsna palju raha.

"Need turismireisid on 10 000 euro kanti, et kaks päeva sõita üle Drake'i väina, mis on kurikuulus oma tormide poolest. Aga vahel on ka üsna vaikne. Ma olen sealt üle läinud neli korda ja ainult ühel korral oli tõesti mehine torm."