Ülle Lichtfeldt: kasvasin üles poistemaailmas

Foto: ERR/ Sten Teppan

Näitleja Ülle Lichtfeldt meenutas, et tal oli väga ilus lapsepõlv, mis möödus suures osas poistega mängides. See võib olla tema hinnangul ka põhjuseks, miks ta oma loomult nii elav ja aktiivne on.

"Kuna mul oli vend ja enamus minu onude ja tädide lapsi olid poisid, ainult üks tüdruk oli, siis ma kasvasin poistemaailmas. Me olime suht üheealised kõik ja kõik need mängud ja reeglid… puu otsas onnid, noaviskemängud, jalgratastega sõitmised, hiljem ka sääreväristajad ja mootorrattad... Kõik see oli minu maailm," rääkis Lichtfeldt Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…".

Ta lisas, et aeg-ajalt meeldis talle ka nukkudega mängida, kuid nii-öelda poistemängud olid tema jaoks huvitavamad ja kaasahaaravamad. Tänu sellele, et ta pidevalt poistega mängis, õppis ta ka enda eest seisma.

"Mul tuli ka enda eest võidelda. Ma ei lasknud endale öelda, et sa oled plika ja sa ei tule, sa ei tee. Kui oli võidu, et kes kaugemale pissib, siis mis sellest, et mul ei olnud seda varustust – ma pidin võitma," meenutas Lichtfeldt ja lisas, et temast sai nende kambas justkui liider.

"Kui juba see mootorrataste aeg tuli, siis ega me niisama küla vahel ei paarutanud, vaid me läksime ikkagi teravusi otsima," sõnas Lichtfeldt, et aeg-ajalt satuti ikka pahandustesse ka.

Ta meenutas, et kord läks ta igavusest üksinda lagunenud Vanupea kabelisse, kus oli säilinud kirstukandmise raam. Õudusfilmist "Vii" inspiratsiooni saanuna oli ta pannud selga vanaema suvekleidi ja tahtis piirivalvuritele kummitust mängida.

"Ma läksin viskasin sinna surnulauale pikali ja jäin siis ootama. Ma teadsin, et reid käib ja mul oli kõik välja arvestatud, et kui nad tulevad, siis nad ehmatavad ja ma hüppan kohe sääreväristaja selga ja tõmban minema. Vene sõdurid tulidki, ma olin seal hämaruses laua peal pikali ja hakkasin aeglaselt tõusma, sirutasin käed ette. Esimese asjana nad karjusid ведьма ja panid jooksu. Aga nad natukese aja pärast tulid tagasi ja siis mul alles jõudis kohale, et nad võivad mind ju tulistada," kirjeldas Lichtfeldt ja lisas, et nii otsustas ta põgenemisplaanist loobuda. Sõdurid said ta kätte, viisid ta kordonisse ja kutsusid vanaisa järele.

Sarnaselt Üllele on elava loomuga ka tema tütar Barbara Lichtfeldt, kes aasta tagasi kaksikute emaks sai. Mõlemad meenutasid saates, et sünnitamine oli üsna pingeline, sest sel ajal võis koroonapiirangute tõttu minna haiglasse ainult sünnitaja ise.

"Ma olin nii hulluks minemas, et ma olin võimeline panema endale selga arstiriided ja imbuma haiglasse," rääkis Ülle ja lisas, et tütar palus, et ta seda siiski ei teeks.

"Tagantjärele olen mõelnud, et aga mis ma tast kuulasin… Aga tol hetkel ma mõtlesin, et äkki see ei tule talle kasuks, niigi on ju personal närviline ja äkki talle mõjub kuidagi halvasti, kui mina kohale lähen ja äkki keegi mõtleb, et mulle on kõik lubatud. Samas mõtlesin ka, et kes see mind seal ära tunneks," meenutas Ülle.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: