Juba mullune koroonakevad tekitas uue trendi, mil linnainimesed oma maakodudesse pakku läksid ja sealt kodukontorit ja kaugõpet tegid. Maaelu juurde käivad aga ka loomad. Suure õuealaga maakodudes saavad endistele linlastele pakkuda armastust ja seltsi ka need neljajalgsed, keda korterites lemmikloomadena ei peeta.

Tallinnas elanud Üksväravate peres on kolm last ja sõbralik koer Alfi. Mullune koroonakevad ajendas neid veetma üha suurema osa ajast oma Hiiumaa suvekodus, mis lubas pereemal teoks teha ka oma ammuse unistuse ehk võtta lambad. Pere on hakanud Hiiumaal juuri alla ajama ja plaanib oma tuleviku sidudagi saarega.

"Ma olin nelja-aastane, kui ma olin rääkinud emale, et kuidas ma ükskord suurena elan. Ma isegi teatud osasid sellest mäletan ise, võib-olla ema juttude põhjal, aga üks oluline osa selles pusles oli, et meil on lambad," rääkis Kristel Üksvärav.

Kui Üksväravad on pidanud viimase aasta jooksul vahepeal mandril viibima, on lammaste eest hoolitseda aidanud naabrid. Lambapidamisega lubab pere jätkata Hiiumaal ka pärast pandeemiat. Kõik viis lammast, Pärt, Pähkel, Pilveke, Päike ja Printsess on kui pereliikmed. Lisaks aitavad nad muru pügada.

Sellel kevadel võetud talleke Printsess käib juba õues uudistamas, kuid elab siiski veel koos pererahvaga toas. Kõik Üksväravate lambad on olnud lutitalled ehk sellised, kes väiksena ema hoolest ilma jäid.

"Kui sünnivad näiteks kaksikud, siis ta valib ühe poja välja või kui ta tunneb, et ta ei ole nii tugev, et mõlemat üles kasvatada, siis ta hakkab seda teist ära lükkama. Meie kahe esimese puhul oligi üldse, et seal oli emal terviserike. Nii nad meieni jõudsid ja samas jällegi see side ja lastel ma arvan see kõige suurem kogemus ongi see, et ühtepidi me elame 21. sajandil, teistpidi meil lapsed kasvavad niimoodi üles, et nad tõepoolest teavad, mida see tähendab ja mis see päriselt on," rääkis Kristel Üksvärav.

Dirigendist perepea Endrik õpib praegu Hiiumaa ametikoolis puutööd. Tema jaoks pole maaelu võõras ja enne taktikepi haaramist on ta olnud karjapoiss.

"Ma juba kuue aastasena juhatasin lehmakarja, ehk olin lehmakarja karjus. See oli mu esimene amet, mis mul üldse oli. Meil olid ka lambad, neid oli vist üheksa tükki ja meil olid ka kanad," meenutas Endrik Üksvärav.

Endrik Üksvärav räägib, et lutitallede kasvatamisega on palju tööd, kuid see muudab nad perele ka lähedasemaks.

"Selle tulemusena nad ongi niivõrd seltsivad, nad tulevad sinu juurde mitte ainult siis kui sa neid söödad, vaid lihtsalt ka muidu on su juures ja üldse nad õpivad ära inimesega sõbrasuhte," sõnas ta.

Lambad on seltsilised nii täiskasvanutele kui ka lastele. "Nad on väga pehmed, neid on äge vaadata, kuidas nad jooksevad ja nad teevad väga ägedaid hääli kogu aeg," ütles perepoeg Luukas Üksvärav.