Andres Sõber: minu unistus välismaal karjääri teha on jäänud mu laste täita

Foto: Kairit Leibold/ERR

Sel pühapäeval 65. sünnipäeva tähistav korvpallitreener Andres Sõber tõdes, et korvpalliga seoses meenuvad tal ainult head mälestused. Küll aga tunneb ta, et võimaluse korral oleks ta tahtnud ka välismaal karjääri teha.

"Võib olla ma oleks tahtnud välismaale minna ja ma arvan, et mulle oleks meeldinud olla seal kuskil. Aga nüüd võib olla lapsed kunagi selle minu unistuse siis täidavad, et olla sealpool. Sealpool need asjad spordis on ikka vägevad," rääkis Sõber, kelle kolm tütar välismaal elavad, saates "Hommik Anuga".

Ta lisas, et ka ainuüksi Eesti ja USA korvpallitreenereid võrreldes võib märgata mitmeid erinevusi. Esiteks on USA treenerid Sõbra hinnangul kogenumad kui Eestis.

"Mina olen poisike oma vanusega, seal on treenerid 70, 75 ja seal on tarkus. Meil on aga iga 20-aastane käkerdis treener ja mõtleb, et ta on jube hea. Tihtipeale võtab ta ju ka suure vastutuse," märkis Sõber.

Kuigi ta enda treeneriks hakkamise hetkest kuigi palju ei mäleta, on tal meeles see, et ta mingil põhjusel alati tahtis treeneriks saada.

"Ma tahtsin treeneriks miskipärast saada. Kui ma mõtlen oma kalli ema peale, kes paar aastat tagasi suri, siis tema tegeles loomadega. Ma olen ka ise mõelnud, et võib olla see vahetu suhtlemine nende väikestega on nii tore. See annab energiat mulle," rääkis Sõber. "Mulle meeldib nendega. Sealt tuleb sellist teksti ja sellist juttu ja samas sa saad ka öelda neile vahepeal karmimaid sõnu kui kodus öeldakse."

Ta märkis, et üritab treeningsaalis minna lastega samale tasemele, et tema sõnum neile kindlasti kohale jõuaks. Samuti peab ta oluliseks seda, et ta lastega trennis mängiks ja rõõmus oleks.

Andres Sõber saates "Hommik Anuga" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Hiljuti sai Sõber valmis ka raamatu "Treener. Otse ja ausalt", kus rõhutab muu hulgas seda, et poisid peavad käima trennis, sest muidu lähevad nad pätiks. Ka ta ise tunneb, et just sport päästis ta pätiteele minekust.

"Kõik need minu lapsepõlvesõbrad – ma olen Kohila poiss –, neist väga paljud on surnud. Minust nooremadki. Just joomise tõttu ja kes on rongi alla jäänud jne," sõnas Sõber. "Spordi tegemine ongi selline, mis on päästnud ka mind – kogu aeg võistlused, kogu aeg uued üritused."

Raamatus meenutab Sõber ka oma karjääri meeldejäävamaid hetki.

"Ma olen tihti mõelnud ja selle raamatu tegemise juures ka, et see 60 aastat olen ma ka nagu korvpallis mingil määral teadlik olnud ja huvitav on see, et ega midagi kehva meelde küll ei ole jäänud," ütles Sõber.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: