Huvi näitlemise vastu tekkis Võigemastil gümnaasiumi ajal, mil soov ühele tüdrukule meeldida innustas teda Rapla ühisgümnaasiumi näiteringi minema.

"Seal oli tõesti väga tore seltskond ja meie juhendaja Krista Olesk oli niivõrd tark, et ta andis meile täiesti vabad käed – tehke, mis tahate. Seal ei toimunud mingisugust näitlejakoolitust vms, me ei teinud ka väga etüüde või harjutusi, vaid tegime seda, mida tahtsime ja tundub, et see toimis," meenutas Võigemast R2 saates "Röster".

Pärast keskkooli lõpu otsustas ta näiteringikaaslaste eeskujul lavakunstikooli proovida ja nii saidki peagi alguse tema näitlejaõpingud, millest esimesed pool aastat möödusid ehmatusena.

"Ma mõtlesin tõsiselt, et äkki peaks midagi muud ikkagi tegema ja siis rahustasin ennast maha, et mis seal ikka, see on ainult neli aastat. Vaatame selle neli aastat siin ära ja siis on aega veel eriala vahetada," meenutas Võigemast, lisades, et teatrikoolis toimuv neelas ta aga kiirelt endasse ja muude erialade mõtted kadusid peagi.

Kiirelt tulid ka esimesed projektid – "Nimed marmortahvlil", "Täna öösel me ei maga", "Buratino tegutseb jälle" jne. Töö viis Võigemasti ka Viljandisse Ugala teatrisse ning Tallinna linnateatrisse. Nüüd töötab ta aga vabakutselise näitlejana.

"Viljandis oli väga tore. See seltskond, kellega me sinna läksime, nendega sai väga palju pulli ja see on selle töö juures, ma arvan, üks olulisemaid asju. See peab olema lõbus. Mitte et peaks mingit lakkamatut pulli tegema kogu aeg, aga see peab olema lõbus. Kui ta muutub raskeks ja rusuvaks, siis on midagi kuskilt valesti," rääkis Võigemast.

Ta lisas, et kuigi ta oma töö tegemist väga naudib, siis ekraanilt talle ennast ise vaadata ei meeldi.

"Mul tekib endal kohe selline tunne, et ma tahaks kohe uuesti ja paremini teha. Ma ei taha lasta sellel pähe kinni jääda – mis tehtud, see tehtud ja tuleb edasi minna," sõnas Võigemast, märkides, et ka kiitust tehtud töö eest pole kuigi kerge vastu võtta.

"Muidugi on tore, kui kiidetakse, aga ma muutun hästi kohmetuks siis. Ma ei oska midagi kosta selle peale ja ei oska selle kiitusega suurt midagi peale ka hakata. Tavaliselt muutub see situatsioon hästi kohtlaseks ja kohmetuks," ütles ta.

Kuigi välismaa lavad ja ekraanid on Võigemastil veel vallutamata, siis sinna ta eriti ei kibelegi.

"Minu meelest on siin Eestis täitsa tore olla. Kui võtta suund kuskile välismaale, siis see võtab sellise tööstusliku mõõtme ja siis peaks oma elu ja olu hakkama hirmsasti muutma, aga mulle meeldib siin. Mulle meeldib siin elada ja mulle meeldib siin töötada," ütles Võigemast.