Mustonen meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…", et esimesel korral, kui teda Nõukogude armeesse kutsuti, tulid sõdurid hommikul kella kuue ajal talle korteri ukse taha.

"Ema oli kodus ja saatis kiiresti mu rõdule, pani teki peale ja ütles neile, et ei ole kodus, ei tea, kuhu poiss läinud on. See oli jälle selline asi, mis ei kordunud kohe uuesti. Selles mõttes totalitaarsetel riikidel on hea külg, et sisuliselt nad ei mõtle hästi palju. Nad teevad selle ära, mis ette kirjutatakse ja järgmisel päeval teevad teised asjad ära, mis ette kirjutatakse," rääkis Mustonen, kelle pere pääses kunagi ka küüditamisest just seetõttu, et tänu tuttava miilitsa vihjele polnud nad küüditajate saabudes kodus ja hiljem neile enam järele ei tuldud.

Nõukogude armeesse mineku vajadus kerkis aga hiljem uuesti üles küll, ent siis tõi Mustonen vabanduseks tervislikud põhjused.

"Ma olin sõjaväehaiglas ja mul olid juba siis pikad lõnguse juuksed, mis olid peaaegu õlgadeni, aga no sõjaväehaigla oli ju nagu sõjavägi –  seal tehti kõik kiilakaks. Mind saadeti sinna kontrolli ja taheti ka kiilakaks ajada, aga ma ütlesin komisjonile, et ei saa ajada, mul on Moskvas filmimine. Kui tuli sõna Moskva – aga tõesti ma olin siis juba Moskvaga väga heades kontaktides, nii et ma ei pidanud seal punastama, kui ma ütlesin sõna Moskva –, siis seda aktsepteeriti," meenutas Mustonen, kuidas ta filmi kohta valetades kiilaspeast pääses.

Armeest pääsemise puhul sai oluliseks märksõnaks aga hoopis viiul.

"Selle doktori, kes pidi lõpuks kirjutama otsuse, tema tütar oli viiulimängija, õigemini õppis ka viiulit," rääkis Mustonen.

Olgugi et algul tundus arstile Mustonen armee jaoks sobivat küll, tõdes ta Mustoneni viiulimängu huvist kuuldes, et viiulimängijatel ongi teistsugused mõtted ja ideaalid ning armeesse sellised ei kõlba.

"Seal lõppes minu sõjaline tegevus. Ma ei nimeta, et ma mingisugune patsifist oleksin, aga sõjavägi ja üldse sõja asjad on mulle ebameeldivad siiamaani," sõnas Mustonen, kes oma elu suures osas just muusikale pühendas.

"Siin ei olnud üldse küsimust. Ma ei tegele sellega praegu, aga ma ikkagi väga varakult kirjutasin ise muusikat palju. Vanuses 10–20 ma olin suur helilooja, kirjutasin ainult suuri lugusid – klaverikontserdid, sümfooniad, reekviemid jne," meenutas Mustonen, et muusika oligi tema jaoks ainuõige valik.