Tänavu möödub 35 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist. Tol hetkel ansambliga Vitamiin praeguses Jekaterinburgis olnud Andres Oja meenutab, et katastroofist kuuldes ehmus ta väga. "Oli hirm, sest kuna see on lähedal, siis meil polnud aimu ka, kas Eesti on alles, kas Eesti on ära kiiritatud, sellest ei räägitud midagi," meenutas ta. "Teadsime, et tuumaplahvatus on, kukkusime koju helistama ja saime teada, et inimesed on elus ja Eesti on endiselt sama koha peal ja samas tükis olemas, aga esimene ehmatus oli suur."

Tšernobõlisse saadeti katastroofi tagajärgi eemaldama tuhandeid peamiselt noori mehi, kellest suur osa oli seal lõpuks kokku kuni pool aastat. Nende lõbustamiseks saadeti sinna muusikud, sealjuures ka ansambel Vitamiin. "Muidugi proovisime keelduda, aga seda võimalust ei antud väga. Öeldi, et kõik  filharmoonia ansamblid hakkavad seal käima," meenutas Oja. Ta rääkis, et kuna ansambliga oli just saabutud pikalt kontsertreisilt, oli neil tegelikult puhkus määratud, mida nad ka nõudsid. "Siis hakati ähvardama, öeldi, et kui ei taha viieks päevaks minna, siis lähete viieks kuuks, osad teist on sõjaväekohuslased, saadame teid kordusõppustele, vahetate kitarrid labidate vastu ja olge lahked. Nii et anti selline valik, polnud just hea valik, tuli valida kahest halvast parem ehk siis natuke vähem halb."

Ka Marju Länikul suurt valikuvõimalust polnud. "Mind kutsuti direktori juurde ja räägiti, et Tšernobõli soovitakse naissolisti ja soovitakse just nimelt mind. Ta ütles, et sundida ma, Marju, teid muidugi ei saa. Aga ma pidin aru saama, et mul tuleb sinna sõita. Kui oleksin keeldunud, siis oleks mulle igatmoodi saanud edaspidi jala taha panna," rääkis Länik.

Muusikud ööbisid ja andsid kontserte kõige ohtlikumas tsoonis, 30 kilomeetri raadiuses õnnetuspaigast.

"Mäletan, see oli varajane hommik, meid aeti üles. Minuarust oli öösel pummelung toimunud ja tundus, et kõik sealsed ülemused olid vindised ja otsustati meid ekskursioonile viima," meenutas ansambliga Mahavok Tšernobõlis käinud Heini Vaikmaa. "Jutt oli algul, et läheme Prõpjati kaugelt vaatama. Aga topiti meid bussi ja korraga avastasime end territooriumilt reaktori eest, tuttav pilt oli kaugelt juba näha, mida muidu Soome televisioonist olime juba näinud."

Länik meenutas, et kui muidu oli normaalne kiirguse tase 0,05 ühikut, siis seal oli 10. Seda, kui tugev see kiirgus oli, näitas ka üks rikkiläinud Walkman, mis oli samuti reisil kaasas, kuid hiljem ei töötanud. Parandusse viies selgus, et aparaadi sisemuses olid teatud osad üles sulanud.

"Mäletan, et Tõnis Avikson oli kaasas ja ta ütles, et kuulake, poisid, suvine aeg on, siin peaksid linnud laulma, aga täielik vaikus on, mitte ühtegi lindu ei ole," meenutas Oja. "Selleks ajaks mõtlesime, et polegi hullu midagi seal, aga siis hakkas hirmus. Kus linnud on - kas surnud või ära läinud?"

Et kuidagigi kiirgust endast eemal hoida, võeti kasutusele erinevaid abinõusid. "Mäletan, et mul olid vuntsid tol ajal ja ma ajasin need vuntsid maha, et need tolmu ei koguks ja tolm ninna ei läheks," rääkis Oja.

Ka seal kantud riideid koju tagasi ei toodud. "Ühes kilekotis läksid kõik riided kiirelt prügikasti. Ka metallasjad, need korjavad kiiritust enda sisse. Meelde tulevad need suured väljad, kus olid täiesti uued erinevad kallurid ja masinad, mis järjest maha jäeti," meenutas Vaikmaa.

See, kuidas kõrge kiiritustase nende tervist mõjutanud on, muusikud öelda ei oska, kuid teavad, et tõenäosus on suur. "Seda, kas vanemas põlves tulnud tervisehädad on sellest tulnud või mitte, ei tea ju. Meile räägiti, et arsti juurde peaks minema, aga noore inimesena sai käega löödud ja kuna ei tundnud ka midagi, siis jäigi käimata," ütles Oja.

"Selge see, et me oleme kõik riskigrupi inimesed ja selles vanuses on igasuguseid hädasid, aga ei tea täpselt, mis on selle kiiritusega seotud, seda on väga raske kindlaks teha," rääkis Vaikmaa.

Saatuslik käik mõjutas Läniku elu palju - nimelt on just see põhjus, miks ta kunagi lapsi pole saanud. "Minul need suured hirmud tulid aasta-paari pärast, kui hakkas rohkem infot tulema sellest, kuidas Tšernobõlis sündis väärarenguga lapsi. Minu mõningatele otsustele osutas see hirm väga suurt mõju," tunnistas Länik. "Ma ei ole seda kunagi enne öelnud, aga ma lihtsalt ei julgenud ühte sammu ette võtta peale seda."

"Mina ikka mõtlen nendele noorematele inimestele, kes seal käisid," rääkis Vaikmaa. "Meie olime seal paar päeva, nemad olid seal pool aastat. Olen mõelnud, et huvitav, kas nad on elus või ei ole, et kuidas nende tervis on. Olen mõelnud nende peale korduvalt ja korduvalt."