Kuigi Matsina sõnul on koroonaajal kontaktide vältimise soovi tõttu raamatute poodi toomine veidi vähenenud, jõuab siiski vanu raamatuid ringlusesse palju. "Kes raamatuid loevad, soetavad neid ka pidevalt juurde ja riiulid ei ole kummist, mis tähendab, et vahepeal tuleb väikest reha teha," rääkis Matsina "Terevisioonis".

"Kõige rohkem tahetakse ära anda nõukogudeaegseid raamatuid, millel olid suured tiraažid ja mida enam ei loeta, kuid mida sai tol ajal hooga kokku ostetud," rääkis Matsina. "Viimaste aastate muutus on see, et hakatakse järjest rohkem pakkuma kaasaegseid raamatuid, mida pärast nõukogude aega oleme suutnud 30 aastat toota ja neid on juba päris palju."

"Me alati ütleme, et kui on võimalik, siis ärge tehke meie eest valikut ära, vaid pakkuge kõike, mis teil on. Kui inimene pole suurim raamatusõber, siis tema jaoks on kõik raamatud ühesugused ja ta küsib, miks me ei taha mõnda heas korras raamatut ning miks võtame koleda ja nässaka," rääkis ta. "Mingeid raamatuid on aga kogunenud nii palju. Me püüame igast välja antud raamatust vähemalt ühte eksemplari laos hoida. Väga palju on selliseid, mida keegi enam ei loe."

Paljud raamatud, mida inimesed poodi aga otsima tulevad, on Matsina sõnul seotud lapsepõlvenostalgiaga ja kipuvad olema lasteraamatud, näiteks aabitsad. "See on tihti selline raamat, mis pärast kasutamist jääb unustusse ja kolimiste käigus kaotatakse ära, aga siis kunagi tekib tahtmine, et see siiski oleks alles," selgitas Matsina.

Näitena tõi ta 1963. aasta aabitsa, mida küsitakse tema sõnul tihti. "See on aabits, millega on nostalgilised tunded paljudel praeguse aja vanaisadel ja vanaemadel," rääkis ta. "Seda küsitakse meilt väga tihti, meil on tavaliselt järjekord sellele raamatule. Ta oli ka pikalt kasutuses, umbes 15 aastat ja temast oli kümme erinevat trükki."