Marta Pulk oma uuest dokfilmist: läpakaekraanidele seda ära raisata ei tahaks

Foto: Ken Mürk/ERR

"Ringvaate" otsestuudios oli külas režissöör Marta Pulk, kes rääkis oma äsja valmis saanud koroonaaja dokumentaalfilmist "Räägi ära". Pulga enda jaoks ei ole filmi teema mitte niivõrd pandeemia, kuivõrd isolatsioon, mis ulatub pandeemia piiridest kaugemale. Film on tema sõnul omaette tripp, mida ta läpakaekraanidele ära raisata ei tahaks.

Pulk rääkis, et pole kindel, kui palju inimesi nendega oma lugu lõpuks jagas, sest kuulas filmitegemise jooksul läbi kümneid ja sadu kõnesid.

"Filmi jõudis neid umbes 150, aga kuna projekt kasvas Eestist palju suuremaks, et lõpuks kogusime kõnesid 15 riigist – alates Hiinast kuni Argentiinani välja, siis kõnede täpselt arvu ma ei tea."

Kokku tegid filmi 19 inimest üle maailma, kes kogusid kõnesid ja filmisid sellele juurde materjali, millest see film on ka kokku tulnud. Pulga sõnul on filmi valitud lugudes ühist nii mõndagi.

"Igasuguseid inimesi on igal pool. Loomulikult vastavalt erinevate riikide kultuuridele, elatustasemetele, sellele, kuidas eri riikides võimud reageerisid sellele väga ootamatule olukorrale," rääkis ta.

"Erinevused on suured, aga iga ühiskonna sees on alati kusagil keegi, kes tahab laste eest pesuruumi peitu minna, alati on kusagil keegi, kellel oli seda pausi just sel hetkel vaja ja kes lugeski aasta aega raamatuid."

Minu jaoks selle filmi teema ei ole niivõrd see pandeemia, kuivõrd isolatsioon, mis ulatub pandeemia piiridest kaugemale. See on midagi nii üldinimlikku, et seal on ühisosi ja äratundmist väga palju.

Eesti inimesed oma probleemidega teistest maailma inimestest eriti ei erine, tõdes Pulk. "Mind üllatas hoopis kõnede kogumise alguses see, kui paljud Eesti inimesed tahtsid helistada ja lugeda luuletusi."

Kõned olid piiratud kümne minutiga ja kes tahtis pärast seda jätkata, pidi tagasi helistama. Sellega tahtsid nad vältida olukorda, kus keegi räägib näiteks 24 tundi järjest.

"Oli ka inimesi, kes helistasid kümme korda tagasi ja lugesid kümme minutit luuletusi. Naljakal kombel sai sellest telefoninumbrist Eestis kohati huvitav väljund, milleks ta oligi ette nähtud – räägi seda, mis sa tahad, tee seda, mis sa tahad, mida sul ei ole kuhugi panna ega kellelegi rääkida. Seal oli päris meeleolukaid kõnesid."

Emotsioone, mida jagati, oli Pulga sõnul täiesti seinast seina. "Oli inimesi, kelle jaoks see olukord oli väga raske. Oli inimesi, kes olid haiged, kelle lähedased olid haiged. Oli inimesi, kes istusid kodus, tegid MDMA-d ja nautisid elu. Oli Eestist üks vahva džentelmen, kes otsustas helistada tualettruumist," kirjeldas ta.

Pulk tõdes, et asjaolu, et inimesed ainult räägivad ja seda heli tuleb millegagi katta, on režissöörile suur väljakutse. "See on hoopis teistmoodi filmitegemine, sest ta põhineb ainult kõnedel, ainult tekstil. See oli äge lähtepunkt. Kuidas me selle lahendasime? Kaasrežissööridega leppisime kokku, et igaüks filmib oma riigis oma tõlgendusi."

Osad režissöörid lahendasid ülesande väga poeetiliselt ja filmis on väga palju kujundlikkust, tunnistas ta.

"Üks, milles kokku leppisime, oli see, et pilt ei tohi võtta kõnedelt tähelepanu ära. Pilt peab olema taust selle jaoks, et sinu kujutlusvõime saaks endale ette kujutada neid inimesi, kes oma kodudest helistavad. Seetõttu ei näita me praktiliselt inimesi üldse. Neid on väga vähe või kui on, siis sellisel kujul, et neid pole võimalik ära tunda ja tuvastada."

Tühjadel linnadel on filmis samuti oma roll, kinnitas Pulk: "Aga me oleme otsinud sellele teistsuguseid vorme kui ainult tühjad linnavaated."

Pulga jaoks olid isiklikult kõige karmimad ja mõjusamad Eesti lood. "Kui sa kuulad ikkagi üht üksikema nutmas, et ta ei ole kaks nädalat ühegi täiskasvanuga rääkinud ja ei tea, kust tema järgmine palk tuleb ja mille eest ta üüri maksab, siis see on inimesena väga mõjus ja ränk kuulata, millises situatsioonis inimesed on, tunnistas ta.

"Aga teisalt oli seal vastukaaluks ka üks vahva 79aastane mees, kes helistas, et "Ärge unustage ka raskel ajal seksuaalsuhteid. Need on jätkuvalt olulised, katsuge ka kokku saada kenade daamidega". Inimesed jagasid väga erinevaid aspekte oma elust. On pandeemia või mitte, maailm meie ümber on ikka tasakaalus – kellelegi on hästi ja kellelgi on halvasti."

Pulk tunnistas, et lõi olukorras, mis oli raskesti talutav, endale ülesande ja see aitas selles selgust luua. Esilinastusaega nad alles otsivad. "Väga ootan, et kinod läheks lahti ja seda filmi saaks ka Eestis kinos näidata, sest ta kindlasti on väike tripp või unenägu. Ei tahaks teda läpakaekraanidele ära raisata."

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Marko Reikop

Allikas: "Ringvaade"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: