"Ilmselt sellest hetkest ka meie suhe muutus teistsuguseks. Ma mäletan seda hommikut nii selgelt, nii detailselt oma ajus. Ma ärkasin selle peale üles, et isa nuttis ja ema nuttis, isa oli vist telefoni peal, ema oli lihtsalt viskunud üle diivani. Kõik nutsid ja ma ei saanud aru, mis toimub ja siis nad ütlesid mulle, et laev läks põhja – ma ei mäleta mis see täpne lausestus oli, aga ma sain aru, et vanemad ei pane mind sel hetkel tähele, aga ma pean minema kooli, sest ma ei suuda selles kaoses olla," meenutas Hanna-Liina Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…".

Tüdruk läkski seejärel kooli ja kuulis nii bussis kui ka koolimajas, kuidas kõik öistest sündmustest jutustasid. Ise hoidis ta aga suu kinni ega tahtnud kellelegi öelda, et ka tema vend põhja läinud laeval oli viibinud.

"Ma lihtsalt hoidsin hinge kinni ja tundsin, et ta tuleb sealt välja. Ma ei tea, mul oli selline pime usk, et kui ma üldse ei maini seda ja kui ma olen vait, siis ta pääseb," rääkis Hanna-Liina.

Ka Hanna-Liina isa Lembo Võõsa meenutas saates, et hetked, mil ei olnud teada, kas poeg on elus või ei, olid väga piinarikkad.

"Ema oli muidugi täiesti endast väljas. Mina istusin Timmo toas pea käte vahel. Tema meremehepass oli jäänud lauale ja ma vaatan seda passi ja mõtlen, et mis ma nüüd edasi teen siis," meenutas Lembo, kes kuulis laeva põhjaminekust oma töökaaslaselt, kes talle hommikul kella seitsme ajal helistas.

Kella kümne ajal sai perekond järgmise kõne ning neile teatati, et Timmo on elus. Tal oli õnnestunud pääseda parvele, millele ta tõmbas seejärel veel kümme inimest, kes kõik üksteist pidevalt togisid, et magamajäämist vältida.

"Isegi kui ta seal vee all oli, siis ta on öelnud, et see on üks ilusamaid hetki tegelikult, kui ta oli seal n-ö põhimõtteliselt uppunud. Ta on öelnud, et kui üldse minna, siis tegelikult see on kõige ilusam viis," sõnas Hanna-Liina.

Lembo lisas, et toona 24-aastane poeg on hiljem öelnud, et paanikat ta sel hetkel ei tundnud, ent sellele mõtles küll, et miks peab nii noorelt surema.

Pingelisele sündmusele vaatamata on meri aga Timmole endiselt südamelähedane. Pärast õnnetust oli ta kolm kuud haiguslehel, kuid naasis siis tööpostile. Esialgu sujus kõik hästi, ent veebruarikuu suured tormilained muutsid teda närviliseks ja nii otsustas ta sellest ametist loobuda. Küll aga meeldib talle endiselt näiteks purjetamisega tegeleda.

Hanna-Liina tõdes, et vaatamata sellele, et ta ohutunne on suhteliselt nullilähedane, ta ise ühtegi õnnetusse sattunud ei ole. Ka vanemad pole tütre pärast kuigi palju muretsema pidanud, sest Hanna-Liina käitus alati korralikult.

"Ma arvan, et suurem mure oli see, et ma armun ära ja saan noorelt lapse või midagi taolist. Et siis jääb ju kõik pooleli, kõik mu suur karjäär jääb tegemata – see on nende kõige suurem mure olnud," sõnas Hanna-Liina, tõdedes, et armus noorena tõesti kergesti, ent karjäärile see siiski saatuslikuks ei saanud.