COVID 19 osakonna õde Katrin Lappmaa sõnul peavad nad praegu veel vastu, kuid ootavad pikisilmi suve, et veidi puhata.

Sama osakonna õendusjuht Heive Unt lisas, et elu on võrreldes koroona-eelse ajaga väga palju muutunud. "Praegu me elame tööle," sõnas ta. "Me veedame enamuse oma ajast tööl."

Lappmaal oli veebruaris kolm vaba päeva, märtsis tuli 255 töötundi. Haiglas minnakse magama ja ärgatakse. "Ma kogu aeg ainult seal olengi," lisas Lappmaa.

Undi sõnul praegusel ajal ei vaadata kella ja ei loeta nädalapäevi. "Me oleme valmis iga kell," ütles ta.

Kõige intensiivsem on tööaeg hommikul kella viiest kaheksani, kui tuleb patsientide vereproovid võtta, kraadida, pesta jne. Kuna töö ajal on seljas kombinesoon, mask ja visiir, siis on õed lõpuks üleni higised. "Siis oled ikka täiesti aluspesuni märg," kommenteeris Lappmaa, kelle sõnul teebki töö raskeks just kaitseriietus.

Õed on loobunud ka näiteks kohvi joomisest, kuna alati pole võimalust vajadusel tualettigi minna.

"Nüüd ikkagi paistab väike valguskiir, sest meile tuli appi 11 inimest," rääkis Unt. Tuli hooldajaid, õdesid ja abiõdesid, kes saavad natukenegi leevendada töötajate koormust.

Siiski pole Lappmaa ja ja Unt veel kordagi kahetsenud oma ametivalikut.

Patsiendid on hirmul

Õdede sõnul on COVID-19 patsiendid tavaliselt väga vaiksed ja isegi hirmul. "Nad ei julge avada ennast," lausus Unt.

Kui on neljakohalised palatid, siis tavaliselt vähemalt üks neist on alati väga raskes seisus. Seega näevad patsiendid sageli ka surma.

Sageli annavad haiged juba ka ise alla ja teavad, et peagi surevad. Kõige raskem on Lappmaa sõnul aidata surijatel perega hüvasti jätta. Sageli on ainus aitamisviis püsida haige kõrval, et ta ei peaks üksi surema. "Mul on kurb ja raske muidugi, aga see valu on tegelikult nende peredes. See on selle töö osa kogu aeg olnud. Inimesed ikka haiglates surevad. Aga praegu on seda eriti palju. Praegu on see teistmoodi, sest pered ei saa tulla ja hüvasti jätta," selgitas Lappmaa.

Undi sõnul on raske aeg õpetanud teda enda sisse vaatama ja mõistma, kui vähe on tegelikult õnneks vaja. "Kindlasti on minus positiivsust rohkem kui varem ja tolerantsemaks olen muutunud," lisas ta.

Lappmaa ütles, et on kindlasti hakanud rohkem väärtustama lähedastega veedetud aega. Oma 92-aastast vanaema pole ta juba aasta aega näinud, kuna ei julge ise pidevalt haigusega kokku puutudes teda külastama minna. Ka Unt pole oma vanemaid juba aasta vältel näinud. Mõlemad loodavad, et ehk suvel on võimalik on pereliikmeid juba ka näha.