Street workout'i harrastaja: mulle meeldib sellega kaasnev vabadustunne

Foto: ERR

Karantiini parimad spordivahendid on paljad raudtorud ja -kangid. "Ringvaate" repoter Jüri Muttika proovis, kuidas neist viimast võtta sellisel alal nagu street workout, mis on Eestis olnud juba mitukümmend aastat, aga mida harrastab suhteliselt väike ring huvilisi.

Street workout'i kohtunik Bronec Jaani kinnitas, et see on ühtaegu nii tervise- kui ka profisport.

"Profiots läheb juba mitmekesisemaks. Seal tulevad sisse trikid, staatilised hoidmised ja kombinatsioonid, mida erinevad kohtunikud hindavad ja kokkuvõttes valitakse välja kõige parem."

Kui gümnastika on hästi viisakas ja seal on võisteldes palju reegleid, siis street workout on vabam ja mõnusam, selgitas ta.

Treenimine käib ainult keharaskusega. "Mida raskem oled, seda raskem on."

Ala ise on väga vana, tõdes Jaani. "Eestisse jõudis ümbes 20–25 aastat tagasi." Jaani ise on 19-aastane ja on street workout'iga tegelenud 5–6 aastat. "Naabripoiss näitas lahedaid videoid ja mõtlesin, et tahaks ka osata neid asju ja siis võtsin kätte."

Professionaalse tasemel ja igapäevaselt tegeleb street workout'iga üsna vähe inimesi, tõdes Jaani. "Ma pakun, et umbes 20–30 ringis." Ta kinnitas, et tunneb enamasti kõiki neid ka nägupidi.

Võistlusi toimub Eestis nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Iga aasta toimuvad ka Eesti meistrivõistlused ja lisaks korraldatakse erinevaid pisemaid või suuremaid üritusi.

Maikuus toimub Eestis aga selline võistlus nagu Kevad Battles. "See on rahvusvaheline võistlus Eestis, mis tähendab, et üle maailma tulevad kõige paremad näod kokku ja mõõdavad jõudu."

Jaani selgitas, et võistlustel on staatikakohtunik, dünaamikakohtunik ja kombinatsioonikohtunik. Staatikakohtuniku ülesanne on vaadata, kas ja mida sportlased hoiavad ja kas nad hoiavad staatilist hoiakut vähemalt kolm sekundit. Alla kolme sekundi punkte ei saa.

Kombinatsioonikohtunik vaatab, kuidas sportlased staatikat ja dünaamikat omavahel seovad, kuidas see üleüldine kava välja näeb. Dünaamikakohtunik – nagu Jaani – vaatab, mitu trikki sportlane teeb ja trikkidepõhiselt seda, kui mitmekesine sportlane on.

Akrobaat Eduard Kara märkis, et ala on raske, arvestades seda, et ta on tegelenud kogu oma elu sportvõimlemisega, viieaastasest peale ja kokku 20 aastat professionaalina.

"Minule võib see veidi lihtsam olla, aga lastele, kes tulevad 10–14-aastasena, nende jaoks kõike nullist alustada on väga raske. See nõuab ennekõike suurt tahtmist. Eesti inimesed on üsna karastunud ja tugevad. Olen näinud, et lapsed teevad talvelgi väljas trenni. Probleemideta," märkis Kara.

Valust rääkides tõdes Jaani, et dünaamikatrikkidel saab kindlasti rohkem haiget, tõdes Jaani, sest siis on suurem võimalus kukkuda ja ennast muul moel vigastada. Aga staatilise hoidmise harjutamisel võivad hakata liigesed valutama. "Tavalist lihasvalu on üpris palju."

Jaani tõdes, et talle meeldib vabadustunne, mis sellega kaasneb. "Mulle meeldib, et ma saan iga päev midagi uut teha. Isegi kui ma ei viitsi enda tavalist trenni teha, siis see sport on nii lai, et ma leian alati mingit tegevust."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: