"Rootsi jõudsin läbi otsingute või mingi teatava rahuolematuse," meenutas Pärnoja. "Otsakooli minek oli suur unistus - tahtsin kohtuda endasugustega, sest Pärnus kasvades tundsin, et neid, kellega bändi teha, oli vähe," rääkis Pärnoja. "Otsakoolis tekkisid kontaktid ja suhted, mis kestavad tänapäevani, bändikaaslased ja muud kolleegid pärinevad sellest kooliajast."

Kuid isegi suure unistuse täitumisel oli tunne, et midagi oli puudu. "Otsakool jäi mul lõpetamata - juba teine aasta oli lünklik ja kolmandal aastal läksin muusikaakadeemiasse, kus piirdusin nelja aasta asemel ühega, aga ka põhjusega, sest kogu aeg oli tunne, et tahaks edasi minna," meenutas ta. "Otsakool jäi soiku, sest tundsin, et pean akadeemiasse minema, et äkki seal saab kuidagi lähemale sellele, mida otsin, aga akadeemias tekkis sama tunne."

Pöördepunkt oli Pärnoja jaoks siis, kui tutvus akadeemias tänu vahetusõpilaste programmile Rootsi muusikutega. "Vaatasin, et nad võtavad muusikat nii vabalt, aga mina olin nii pinges, üritasin ja tahtsin. Mul oli keeruline suhe iseendaga ja nii kõrged ootused enda suhtes, aga nemad võtsid kõike nii vabalt ja neile pakkus see nii palju rohkem rõõmu kui mulle. Ma olin hakanud kõike liiga tõsiselt võtma."

Neilt saigi Pärnoja soovituse minna Rootsi Skurupisse kooli. "Samal õhtul läksime NoKu klubisse Tallinnas, tol ajal nutitelefone polnud, aga seal oli suur arvuti ja internetipunkt, kus guugeldasime seda kooli ja selgus, et paberite sisseandamise tähtaeg oli järgmisel päeval! Nii et see oli täisnapikas - koostasime paberid ja saatsime faksiga taotluse, mind kutsuti ja võeti vastu."

Pärnoja ütles naljaga, et see on tema kõige edukam koolitee. "Selle kooli ma lõpetasin ja võib-olla just tänu sellele, et see kestis kaks aastat. Aga seal toimus murdumine, tuli mõistmine, et ma teen muusikat enda, mitte teiste jaoks ja ma ei pea tõmbama žanrilisi piire."

Pärnojat inspireeris sealne žanriline mitmekesisus. "Seal tehti kantrit, džässi, popi, elektroonilist popi, R&B-d, souli, nii et kui tunnid olid läbi, siis džäss oli ainult üks väga paljudest asjadest, mida kuulsid. Ma sain aru, et ei pea ennast žanrikarpi pistma, vaid saan teha seda, mis tunne on, mida ma soovin teha ja peaasi, et see mulle rõõmu toob või mind edasi viib. Sellest tuleneb ka minu enda muusikaga žanripiiridel mänglemine," rääkis muusik.

Pärnoja tõi näiteks oma viimase albumi "Anima Mea". "See on küll kooriga, aga sobitub mu eelmiste albumitega ilusti mingisse järjestusse või moodustab kokku mingi terviku."

Tihti on tema muusikat nimetatud filmilikuks. "See pole olnud omaette taotlus teha midagi filmilikku, nii et see on huvitav, et sellised seosed tekivad, aga see on tore ka. Mulle meeldib, et see on kujutlusvõimet elustav. Et kui inimesed seda kuulevad, siis tihti kuulen, kuidas öeldakse, et pilt hakkas jooksma. See on jube tore, et kõigil on oma isiklikud muusikavideod, mis käivad lugudega kaasas," rääkis Pärnoja ja lisas, et tema esimene album "Himmelbjerget" on tema arvates kõige filmilikum.

Neljandal albumil "Leva" lisas muidu instrumentaalmuusikat viljelev Pärnoja ka oma vokaalid. "Tahtsin kasutada oma häält, et panna personaalne tempel sinna külge. Iga inimese hääl on kuidagi nii isiklik asi ja ma kuidagi tundsin, et tahan selle sinna lisada," rääkis ta. "Mu mõte polnud olla lauljarollis, vaid kasutada oma häält. Mulle on muljet avaldanud lauljad-laulukirjutajad, kes mängivad pilli ja lihtsalt laulavad. Sul pole ühtegi välist abivahendit vaja, sul on vaja ainult oma sisemaailma mõtteid ja võib-olla isegi mitte sõnu, sa lihtsalt teed häält ja saad oma loo edasi anda. See on mulle alati kõige rohkem muljet avaldanud ja siis kuidagi tahtsin seda katsetada."