Fleur Sprenk sõnas, et 2020. aasta kevad oli söögikohtadele tegelikult suhteliselt lihtne. "Siis me veel ei hoomanud seda sügavust ja valulikkust," ütles ta ja lisas, et toona jättis ta oma meeskonnast alles ainult poole ning hakkas ise rohkem tegema. "Sel ajal hakkasin koostööd tegema ka Toidupangaga, sest hästi palju oli inimesi, kes ei suutnud endale süüa lubada ning seetõttu tegime me iga nädal 300 suppi neile inimestele ning jagasime neid tasuta."

Sel aastal oli aga olukord juba keerulisem. "Ma pidin väga radikaalselt vaatama üle oma vajadused ja võimalused, et kust saab veel kokku hoida ja kas mul on kõike vaja," ütles Sprenk ja kinnitas, et esiteks võttis ta ette inventuurilehed ja vaatas kõik laoseisud üle. "Milleks mul on laos mitu kasti jahukotte või veine, ma tegin niiviisi, et lattu jääbki vaid üks-kaks asja, mis tähendab seda, et raha ei jää enam kinni, kui enne oli inventuuri all 1000 eurot, siis nüüd on võib-olla 100 eurot."

Samuti vaatas ta üle uhke kohvimasina vajalikkuse. "Iga hommik tahad head cappucino't juua, aga kui palju ma neid cappucino'sid päriselt müüsin, sest ma pole ju kohvik," tõdes ta ja mainis, et seepeale avastaski ta, et nad joovad meeskonnaga rohkem kohvi kui välja müüvad. "Kohvimasina rent on ikkagi 70-80 eurot kuus, selle lepingu ma lõpetasin ära."

"Järgmine samm oli uhked jalamatid, jälle 50 eurot kuus, mis teeb aastas kokku ühe korraliku reisi raha," nentis ta ja lisas, et ta hakkaski otsima üha uusi võimalusi, et restoran ellu jääks. "Kohustusi ikkagi on, näiteks rent, palgad, tooraine, internet ja telefon, seega ma helistasin kõik need kompaniid läbi ja palusin, anusin ja ähvardasin, et ma lähen mujale, kui te mulle allahindlust ei tee, õnneks nad tulid mulle igati vastu."

"Mul oli hästi armas Kadrioru korter, mida ma rentisin ja hoidsin alles, kuna mul laps jäi Saaremaale ja käib seal koolis ning ärid on Tallinnas, seega hoidsime kaht kohta, sest laps käib ka vahel Tallinnas," selgitas ta ja mainis, et sellel korteril oli samas päris krõbe hind. "Sissetulekud kukkusid ja raamatupidaja tegi sellise finantsprognoosi, et selle korteri tõttu jääksin ma palgast ilma."

Sprengi sõnul ongi üks saladus selles, et tuleb osata asjadest lahti lasta. "Elasingi oma laos uhkelt, saatis kogu oma meeskonna ära, naabimehe juures käisin pesemas, isegi auto andsin käest ära, naabrimees laenab autot, kui on vaja kaupa tuua, käin palju jala või rattaga," tõdes ta.

"Kõige raskem on see, et sa pead oma tiimile rääkima seda, et sa ei saa neile enam palka maksta," rõhutas ta ja mainis, et esialgu oli tal kaheksa töötajat, kuid praeguseks on jäänud ta üksinda. "Mul käib kokapoiss nädalavahetustel abiks, et ma saaksin Saaremaale ka oma poega vaatama minna, sest kui ma oleksin Saaremaale jäänud, siis ma ei saaks restorani elus hoida, seega pereisa Derek vastutab täiskohaga lapse eest ja mina vastutan äri eest."

"Isegi kümme klienti päevas, kes telliksid toitu, päästaksid meid," tõdes Fleur Sprenk ja mainis, et seejuures ei ole juttugi sellest, et nad teeniksid kasumit. "See päästaks meid ja aitaks hoida elus, me peame selle aja niimoodi ka vastu."