"Sari on tegelikult sellest, kuidas keegi võib elada teise inimese varjus," rääkis Roosma "Vikerhommikus". "Minu jaoks oli see tohutu üllatus, et Arbo tunneb, et ma olen nagu suur puu, kes heidab talle tohutut varju ja mina suure puuna ei märkagi, et seal taga on liblekene. See oli tegelikult Arbo initsiatiiv ja mõte ja see on Arbo lugu."

Tammiksaare sõnul on see laiem teema, mille saab tervele ühiskonnale üle kanda. "On selge, et probleemid, mis sellistel libledel tekivad on alkoholism ja ärevus- ja isiksushäired, need vajavad paljastamist ja läbirääkimist."

"Ma olen aastate jooksul aru saanud, et ei ole põnevamaid teemasid kui inimene ise koos oma täiesti arusaamatu ja hoomamatu sisemaailmaga," rääkis Roosma. "Ja seda teemat on lihtsam läbi iseenda käsitleda, sest esiteks sa tunned iseennast, oled mingid probleemid läbi tunnetanud ja teiseks, kui sa oled dokumentalist, siis paratamatult hakkad armastama oma tegelasi ja tunned neile kaasa, aga kohati pead tooma ekraanile ka asju, mida portreeritav ise ei taha näidata."

"Üks põhjus on selle saate tegemisel veel - kuivõrd meil endal pole aimu, mida öelda tahame, siis kõige parem on see avalikkuse ette paisata, siis teised inimesed ütlevad sulle, mida sellega mõtlesid," naljatles Tammiksaar.

Nii-öelda teleperekonnaks saamise otsus tuli 2012. aastal, kui oli mindud Siberisse Tammiksaare dokumentaali filmima. "See oli otsustamise koht, et kui me teeme seda oma pere näitel, siis me teeme täiega," rääkis Roosma. "Siis pole võimalik midagi varjata, sest me valetaksime iseendale ja vaatajatele ja see oligi üks lihtne punkt."

"Minu suur eeskuju on Homer Simpson ja Simpsonite perekond," rääkis Tammiksaar. "Igas osas nad alustavad otsast peale ja see tundus võimalus taastoota ja taasluua oma igapäeva ja mitte karta."

Peale Siberi-saate on pere reisinud ja filminud saatevormis oma seiklusi mitmes riigis. Roosma tõdes, et siiani pole olnud tunnet, et seda kõike liiga palju oleks saanud. "Kui ma teeksin mõnes suurema auditooriumiga riigis, siis tõenäoliselt oleks tuntus koormavam, aga Eesti on tuhandes mõttes hea, ta on nii väike, et see tuntus ei koorma sind, sa saad ikkagi sõita trammis ja käia poes ja kedagi nii väga ei huvita," ütles Roosma.

Hirmu selle ees, et lapsed, keda nad väiksest peale filminud on, neile saadete tegemist ette hakkaksid heitma, neil pole. Nad teavad, et see juhtub niikuiniii. "Loomulikult nad hakkavad ette heitma, teismeliseeas heidetakse kõike ette ja see on ka hea kont hambus," ütles Tammiksaar.

"Me panustame sellele, et meil on nendega võrdlemisi head ja lähedased suhted ja äkki need suhted säilivad, rääkis Roosma. "Aga tõsi küll, et nad hakavad sisenema teismeliseikka ja see on aeg, kus neil oma elu elada, nad ei ole nii lapsed ja üha rohem kaugenevad meist. See oli tore aeg ja nad ikka küsivad, et millal me jälle kuskile lähme, aga me ise hakkame juba kahtlevalt sellesse suhtuma, sest võib-olla nüüd on siiski aeg, et lapsed elavad oma elu."