Heleri All ajakirjanikutööst: mina ei ole ühiskonna valvekoer, olen muinasjutuvestja

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Heleri All Autor/allikas: Kalle Veesaar

Neljandat aastat televisioonis töötav Heleri All särab pea iga päev teleekraanil, jutustades reporterina lugusid saadetes "Ringvaade", "Aktuaalne kaamera" ja "Maahommik". Tartu ülikooli veebiajakiri Peegel uuris lähemalt Heleri töö proovikivide kohta.

Mis on sinu jaoks televisioonis töötamise võlu?

Mulle meeldib reporteritöö juures see, et saan olla kohal. Praegusel ajal on see muidugi natuke keerulisemaks läinud, aga sellele vaatamata pean kohale minema. Mind kindlasti võlub ka see, et ma ei saa töötada kodukontorist.

Veel meeldib see, kuidas lood hakkavad jooksma. Pildi, õigete pauside, muusika ja ajastamisega saab tekitada väga suure emotsiooni. Vahel vaatan, mida režissöörid minu lugudega on teinud, ja mõtlen imestusega, kuidas nad neid nii hästi lahendada oskavad.

Kunagi rääkisime lavaka lõpetanud sõbra Mihkliga, et kui teen lugu, siis see on nagu väikene lavastus. Valin endale tegelased ja mul on lugu, mida tahan n-ö lavale või eetrisse tuua. Otsin nõkse ja proovin selle vaataja jaoks tööle saada. Proovin saada materjali töötama, see tähendab inimesed rääkima. Sama toimub teatris - seal tuleb saada näitlejad mängima. Selles võrdluses on kindlasti palju vasturääkivusi, aga mulle meeldib mõelda, et nende kahe maailma vahel on väga palju sarnasusi.

Mulle meeldib veel see, et inimesed on ekraanil päris. Mulle meeldib lehest lugeda hästi kirjutatud lugusid, aga sealt ei saa inimest nii otseselt tunnetada. Kui raadios räägib keegi tõsise häälega, ei pruugi samuti esimese hooga aru saada, et tegemist on näiteks sarkasmiga. Teleri vahendusel toimub aga peaaegu nagu päris vestlus, kus inimene räägib oma lugu vaatajale läbi ekraani. Seda arvesse võttes tundub tele mulle mingis mõttes kõige ausam meedium. Kuigi vahel öeldakse, et saame teles kõike välja lõigata, mida me ka vajadusel teeme. Näiteks kui keegi koperdab või teeb pause. Need inimesed, kes räägivad päriselus konarlikult, saab teles teha kuldseteks rääkijateks. Kokkuvõttes tundub mulle sellegipoolest, et inimese olemus tuleb televisiooni vahendusel kõige paremini välja.

Mis on teles töötamise proovikivid?

Iga päev on proovikivi. Iga päev toob kaasa asju, mida ei oska ette aimata. Samal ajal on see ka võlu, sest teeb töö põnevaks.

Minu jaoks on vist kõige keerulisem saavutada see, et inimesed julgeksid rääkida. Et nad saaksid ekraanil paista ausad ja rääkida oma päris lugu. See nõuab ajakirjanikult energiat ja oskuseid, et allikad triks-traks mingite küsimuste, jutuajamise või suhtlemisega avada. Võime ju mõelda, et kui raske see rääkimine ikka on, kuid tegelikult on see väga väsitav. Vahel tunnen, kuidas ma füüsiliselt pingutan, et saada lugu kätte. See ei tähenda, et ma teeksin mingit akrobaatikalugu. Vahel on keerulisemaid lugusid tehes ka lihtsalt rääkimine suur pingutus.

Oluline on tajuda, et lugu ei läheks liiga spetsiifiliseks või teistpidi, ei jääks liiga üldiseks. Kõike peab olema parasjagu. See on suur vastutus. Uudistes on loo pikkus kõige rohkem kaks minutit ja see on nii lühike aeg! Selle juures peab vaatama, et kõik pooled oleksid esitatud, sisu oleks selge ja konkreetne. Vahel helistab Tallinnast toimetaja ja ütleb, et võta veel 30 sekundit maha, kuigi olen niigi kõik ää'd, öö'd ja hingamispausid kärpinud.

"Ringvaatesse" tööle minnes tundusid kaheksa kuni kümne minuti pikkused lood luksus. Praegu tunnen, et ka sellesse aega mahtuda on küllaltki keeruline. See saade on minu arvates väga hea ja meil on suurepärased toimetajad. Vaatan neid ja mõtlen, et suureks saades tahan olla nende moodi. Olen toimetusse kõige hiljem tulnud ja surun ennast olema "Ringvaate" saate taseme vääriline. Igal õhtul otsustab 100 000 ja rohkem vaatajat kell seitse teleka käima panna. Libastumisi endale lubada ei saa. Nagu me "Ringvaates" ikka ütleme – peaasi et on huvitav!

Teles on vist nii, et hommikul lähed ja õhtuks peab eetrisse jõudma. Kõrvalt vaadates tundub, et pidevalt on aega puudu. Milline aeg on sinu jaoks kõige kiirem?

Telehooaeg käib septembrist maini. Mulle tundub, et septembrist kuni jõulunädalani on kogu aeg kiire. Õigemini kogu aeg on tempo peal, aga ma ei nimetaks seda tohutult kiireks ajaks. "Ringvaates" on hea tava iga nädal teha kaks kuni kolm lugu, mis tähendab kaheksa kuni kaksteist lugu kuus. Kui numbriliselt mõelda, siis ei ole see palju. Tempo kerib kiireks kogu tööprotsess kokku: mõtled teema välja, lepid kokku, käid võttel, paned loo kokku ja samal ajal tegeled ka järgmise nädalaga.

Sul on vahepeal ka erisaateid, näiteks viimati "Eesti laul". Kuidas nende tegemine töötempot mõjutab?

Eks see ikka ajab töö kiiremaks. Kuu aega tagasi ühel neljapäeval oli Eesti Laulu esimene poolfinaal, kust me tegime otsesaate. Sellele järgnes laupäeval teine poolfinaal koos otsesaatega. Samal ajal valmistasime ette finaalieelset saadet, mis oli 45 minutit pikk, ja lisaks sattus samasse aega 24. veebruar, kuhu tegime ordenisaajate lugusid. Kui paljud asjad langevad kokku, siis töötad ööd ja päevad, sest eeter jõuab kätte. Kui on olnud kiired ajad, siis on see minu enda lollusest, et olen asju liiga palju edasi lükanud ja need kuhjuvad.

Kes on telemaja ruudulises fuajees käinud, siis seal on seinal suurelt Mati Talviku lause: "Telesaade ei saa kunagi valmis, telesaade läheb eetrisse." Täpselt nii see ongi.

Kas vahel on nii, et plaanid küll kõik ära, aga lõpuks kisub asi ikka kiiva?

Ikka on, jah. Imelik oleks, kui kogu aeg kõik hästi välja tuleks. Esimesena meenuvad tehnilised möödapanekud. Näiteks mikrofon ragiseb intervjuus kõige parema koha peal ja seda kohta ei saa kasutada. Alguses tundus naljakas, kui helimees palus võttepaigas külmkapi intervjuu ajaks välja võtta. Mõni külmkapp tõesti vajab väljavõtmist! Pärast toimetuses tänan helimehi, sest meil on ilus ja puhas heli.

Mäletan ühte lugu jäähallis, kui enne intervjuu algust silus masin uisuväljakut. Helimees ütles, et see müriseb nii õudselt, ja kahtles, kas on hea mõte intervjuud samal ajal teha. Mina ärgitasin, et teeme-teeme! Pärast monteerides kuulsin, et see müra oli kohutav. Lugu ära saates mõtlesin, et režissöör hammustab mul pea otsast ja ütleb, et seda ei saa kasutada. Läbi selliste hetkede olen õppinud oma kärsitust talitsema.

Hiljuti oli juhus, kus operaator kustutas kogemata väga olulise materjali, millega olin mõelnud sisustada pool saadet. Keegi ei ole sellistes olukordades süüdi, lihtsalt paljude halbade asjade kokkulangevus. Kustusid emotsiooniintervjuud, mida uuesti ei lavasta. Pidime saateplaani teistmoodi üles ehitama.

Nende olukordade pealt õpid ja midagi katastroofilist pole olnud. Mul on seni hästi läinud, sest ükski saade pole minu pärast ära jäänud.

Kui lugude peale veel mõelda, siis kas on mõni, mis sulle eriti hinge on läinud?

Meenutan siiani, et kui tegime juubelilaulupeol tule tulemist, siis kogu see kuu oli üks vapustav ettevõtmine. Ühe leegi vedamine ümber Eestimaa ei pruugi tunduda kõige huvitavama asjana, mida teles näidata. Tegelikult nägime nendes paikades, kui suur asi on tule saabumine kohalike inimeste jaoks ja kui toredasti nad on ette valmistunud. Saime kokku unustamatute inimestega ja saadet teha oli nii põnev. Terve see aeg oli üks suur elamus.

Selle aasta lugudest läks mulle hinge iluuisutaja Eva-Lotta Kiibus, kelle kohta ma ei osanud arvata, et ta on nii sümpaatne ja intelligentne. Hiljuti sattusin kogemata vaatama, kuidas möödunud aastal sai parimaks meesnäitlejaks Karol Kuntsel. Ta on nii soe, südamlik ja väga hea rääkija. Millegipärast polnud ta seni eriti palju intervjuusid andnud. Mulle on jäänud väga südamesse, et saime temaga tähtsa auhinna saamisest loo teha.

Muidugi mäletan ka Süüria poiss Wisami, kes elab Türil ja kelle suurim unistus on kolida Säreverre. Meenub ka lavkajuht Õie, kes sai presidendi käest ordeni. Nende piiritu headus ja jaks on nii siirad. Eelmise aasta kevadel tegin lugu ühest viienda klassi poisist Johannesest, kes oli oma koolitööks teinud lauamängu "Võidujooks viirusega", ja olin täiesti vaimustuses, kui lahe mõte see oli. Inimesed mõtlevad geniaalseid asju välja ja teevad need valmis. Kui ma saan nende loo rohkemate inimesteni viia ja sellega teisi inspireerida, siis see on kõige parem tunne. Mulle on kõige rohkem meeldinud teha tavaliste inimeste lugusid. Väiksemate kohtade inimesed, kes ei ole kogu aeg ekraanil, on minu jaoks alati kuidagi eriti erilised.

Kõik need lood paistavad pigem positiivsed. Meedia ja konflikti tagaajamine – mis sina sellest arvad?

Peaasi, et me ainult sellele ei keskenduks. "Ringvaates" lähtume sellest, et oleks huvitav. Kui endal ei ole huvitav, siis miks peaks kellelgi teisel olema. Me ei otsi, et keegi peaks teisele tingimata ära panema. Arvan, et eriti praegusel ajal oleks vaja näidata, et ka häid asju on olemas. Tunnen ennast vahel süüdi, et minu töös ei ole suuri konfliktseid lugusid. Ma ei taha enda kohta isegi öelda, et olen ajakirjanik, sest vahel tundub, et ajakirjanikud töötavad Eesti Ekspressis, paljastavad rikkumisi ja kajastavad lugusid, mis toovad kaasa seadusemuudatusi. Nemad on päriselt ühiskonna valvekoerad. Mina oma lugudega ei ole ühiskonna valvekoer. Tunnen, et olen lugude jutustaja või muinasjutuvestja. Konflikti kajastatakse palju ja suures plaanis on see tore, kui mingid tülid saavad tänu ajakirjandusele lahenduse.

Eestis on palju tuntud teletegijaid. Kas sul on keegi, kellelt õpid ja keda eriliselt jälgid?

See kõlab klišeena, aga kõik teles töötavad inimesed on mulle eeskujuks. Minu kõrvaltoas on "Ringvaate" vastutav toimetaja Kai Väärtnõu, keda vaatan imetlusega iga päev. Lisaks Grete Lõbu ja Marko Reikop, kes on suurepärane duo ja ka eraldi fantastilised saatejuhid: kiire reaktsiooni ja heade küsimustega. Meiega sama koridori peal töötab ka Anu Välba. Tema on pärit Torist ja mina Tootsist. Tunnen, et meil on mingi piirkonna side (naerab). Anu on inimhingede avaja. Ma ei tea mitte kedagi, kes ei tahaks Anu Välbale intervjuud anda. Mu üks lemmikrežissööre on Eva Katariina Taimre, kellel on põhjatud teadmised ja kellega koos on mul õnn olnud töötada. Vahel tunnen, et mul on liiga palju inimesi, kelle moodi tahan suureks saades olla.

Sa ütlesid alguses, et oled televisiooni mõttes veel noor. Tavaliselt noored ikka unistavad. Millest sina unistad?

Ülikooli minnes unistasin "Aktuaalses kaameras" töötamisest ja saingi sinna. Seal olles hakkasin mõtlema, et "Ringvaade" on ikka nii lahe saade, mõne aja pärast Kajar Kase helistas ja kutsus mind sinna. Mulle meeldib, et saan praegu teha palju erinevaid asju. Unistan, et saaksin võimalikult palju erinevaid asju proovida. Unistan, et "Ringvaade" püsiks vähemalt sama kaua, nagu ta juba olnud on. Et inimesed seda ikka vaataksid ja neile meeldiksid meie lood.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: