Helene Vannari oma "ENSV" rollist: Ainoga ma päriselus suhelda ei tahaks
Helene Vannari, kes pälvis hiljuti Oskar Lutsu huumoripreemia, tõdes intervjuus "Ringvaatele", et oma "ENSV" tegelaskuju Aino Kessneriga ta päriselus suhelda ei tahaks, kuigi alati on põnevam mängida negatiivset kangelast.
Viimased kümme aastat on "ENSV-s" sarja Aino Kessner ja tema poeg Jüri olnud Eesti üks tuntuimaid paare. Nii pole ime, et neid mõnikord ka päriselus emaks ja pojaks peetakse.
"Argo ütles, et ta tuli ükskord Laial tänaval mingit tükki vaatama kui teatrivaataja ja publikuteenindaja oli öelnud, et "sul ema on juba saalis" ja siis ta oli mõelnud, et tema ema elab Kundas, et huvitav, et ta ema siin on ja temaga ühendust ei ole võtnud."
Läinud aastal sai Argo Aadli Jüri Kessneri osatäitmise eest Oskar Lutsu huumoripreemia, tänavu pälvis Palamuse rahvalt järjekorras 33. Oskari Helene.
"Ma ei tahaks niisuguse Ainoga päriselus suhelda," tunnistas Vannari oma tegelaskujust rääkides. "Nagu ikka, alati on huvitav mängida negatiivset kangelast, kes sust endast – ma loodan – asub küllalt kaugel."
Aino karakteri loomisega ei ole kaasnenud mingeid loomevalusid, märkis ta. "Ma olen elanud nõukogude ajal ja olen selliseid inimesi näinud. Ma elasin Männikul, kus oli palju vene rahvusest inimesi. Aino on Venemaa-eestlane. Rahvus polegi tähtis. Need oli tüübid, kes käitusid nii, et neil on alati õigus."
Vannari rääkis, et kui teatris teevad nad proove kaks-kolm kuud, siis seriaalis mängides ei ole midagi südamevalu, sest sa teed selle ära ja mõtled, et miks see nii kergelt käib.
"Ma olen kehv õppija, eriti viimasel ajal. Seda on küll ja küll olnud viimasel ajal, et ma unustan lauseid ja minu pärast tehakse katkestusi. Sa pead ka selleks valmis olema. Sa tuled kohale, aga lavastaja otsustab, et "sealt selle me tõmbame maha, muudame ära ja teeme nii", nii et kui see tekst on väga kinnistunud, siis seda hullem on."
Sügisel tähistab Vannari Linnateatris mängimise 45. aastapäeva. Praegu käib Linnateatri uue maja ehitus, mistõttu antakse etendusi Salme kultuurikeskuses, kus Vannari ka omal ajal alustas.
"Me nii väga ootasime siit ärasaamist. Palju meeldivamad olid need õhtud, kui me olime Laial tänaval. Muidugi on siin kõik palju kenam kui oli tollal."
Vannari lõpetas lavakunstikateedri 1970. aastal. Iga eestlase südamesse jõudis ta aga 40 aastat hiljem. Just selle "ENSV-s" tehtud rollile.
"Ma olen tänu sellele Aino Kessneri rollile rohkem tuntud kui varem. Üks noor naine, kes oli – ma arvan – pärit Indiast, kõnetas mind ja ma mõtlesin, et mis ta tahab, et tahab ilmselt teada, kus kauplus on. Aga tema ütles mulle eesti keeles, väikese aktsendiga, et "sina oled näitleja" ja see oli mulle üllatus, et mu kuulsus on läinud nii kaugele."
Ta märkis, et kahte mõistet ei tohi segamini ajada – üks on kuulsus, teine tuntus. "Mina pole kuulus millegi poolest."
Toimetaja: Merit Maarits