"Kummalisel kombel päris mitu neist asuvad isegi Euroopas. Mõnda kohta on üllatavalt lihtne minna, näiteks Teravmäed, mis on poolel teel Põhjapoolusele, kui hakata Mandri-Euroopast minema," rääkis ta.

"Tundub jumalast hüljatud kauge ja külm koht, kus peale jääkarude keegi elamist ei naudi, aga ühe ümberistumisega Oslos paari tunniga kohal, lennujaamast taksoga hotelli ja koduuksest Teravmägede hotelli ukseni on see teostatav viie tunniga," kirjeldas Pärmann.

Teravmägede hotelli pidajad olid filipiinlased ning linnast välja minemiseks on vaja giidi kaitseks jääkarude eest. "Minu giid oli ukrainlane, kes oli enne olnud Kiievis advokaat. Linnade vahel liikumise variandid on laev või mootorsaan, sest maanteid ei ole."

Peale Teravmägede leiab raamatust ka Etioopia, mis on Pärmanni sõnul kultuuriliselt pööraselt kirev. "Mina veetsin aega Hararis, mis on isegi Tartust suurem lind ja asutatud juba 10. sajandil. Nende vanalinn on Unesco maailmapärandi nimistus. Selles mõttes solvuks iga etiooplane kindlasti, kui ma ütleks, et käisin kuskil pärapõrgus ja kolkas. See on nende suurim uhkus."

Linn on ehitatud 13.–16. sajandil ehk igivana, tänavad on kitsad ja peamiselt liiguvad seal ringi eeslid, kirjeldas ta. "Kogu see atmosfäär on selline, et nii ruumiliselt kui ka ajaliselt sa ei saa enam aru, et kuhu oled sattunud."

Samuti on raamatus ära toodud Lõuna-Aameerika põhjapoolseim tipp Colombia, kus elab põlisrahvas nimega vajuud. "Nad on lihtsalt nii legendaarsed tüübid, et hispaanlased, kes suutsid kõik vallutada, mis nad sihiks võtsid, ei suutnudki vajuusid ega seda poolsaart kunagi vallutada. Ütleme, et metsikut ja eneseteadlikku atmosfääri on täna seal veel küllaga."

Koroona-ajal on olnud Pärmanni sõnul keeruline minna kohtadesse, mis teda päriselt huvitavad. "Praegu Egiptusesse Sharm El-Sheikhi väga ei kipuks. Mitte et ma halvustaks inimesi, kes sinna sõidavad turvaliselt ja tervetena, aga ma lihtsalt ei oska seal väga midagi peale hakata."

Tema seni viimaseks reisiks on jäänud novembrikuus pikem reis Türki. "Ülitore kogemus ja väga värskendav oli vahepeal olla teises kultuuri- ja keeleruumis ja mitte lugeda iga päev eestikeelseid uudiseid selle kohta, mis toimub."

Pärmanni lähiaja plaan oli hakata töötama riikidega, mis ei ole eriti demokraatlikud ja on pigem diktaatorlikud.

"Päris Põhja-Koreasse ei oleks esimese hooga hakanud tormama, aga sihikul olid Valgevene, ja Aafrikas kõlab väga ahvatlevalt minu jaoks Eritrea, mida kutsutakse Aafrika Põhja-Koreaks. Kahjuks sinna ei ole praegu üldse mingit võimalust siseneda," märkis ta.