Jaapanisse mineku ajaks oli Riho-Brunol ja ta abikaasa Kertul vaid üks laps – tütar Melissa. Jaapanis sai aga pere lisa ja perre sündis teine laps, kelle nimeks sai Jesper. Bramanis rääkis, et kuna Jaapanis on kultuur selline, et mehed oma naisi sünnituse ajaks toetama ei lähe ja ka muidu lastega nii palju ei tegele, oli kohalikele väga üllatav, et Bramanis soovis oma naisega haiglasse kaasa minna. Sellest soovist teavitas ta ka tiimikaaslasi, sest oli võimalus, et Jesper sünnib just sel ajal, kui neil Hondaga tähtis mäng on. Meeskonna direktorile võimalus, et Bramanis mängule ei ilmu, muidugi ei meeldinud ja nii proovis ta ise olukorrale hea lahenduse leida.

"Meeskonna direktor tuli minu juurde ja ütles: "Bruno, lepime nüüd niimoodi kokku – me leidsime kõige parema lahenduse, mis üldse olla saab –, teeme nüüd niimoodi, et sina lähed mängule ja mina lähen sinu naisega sünnitusmajja." See oli nende mõttes kõige parem lahendus. See tähendab, et nad ei saanud aru, miks ma pean minema naise juurde sünnituse ajaks," meenutas Bramanis, lisades, et sellise lahenduseni jõuti pärast nädala pikkust mõtlemist.

Poeg sündis aga siiski sellisel ajal, et Bramanis mängult puuduma ei pidanud. Jesperi sündi meenutades sõnas Bramanis, et haiglapersonal oli sarnaselt tiimikaaslastele väga üllatunud, kui nägi, et ta naisega haiglasse kaasa läks. Olukord oli töötajate jaoks uudne ka seetõttu, et Kertu oli esimene valge naine, kes seal sünnitamas käis. Bramanis tõdes, et haiglapersonal oli ähmi täis ega teadnud, kuidas käituda, sest kui Kertut abistas kaks õde, siis Riho-Bruno heaolu üle tundis muret lausa kolm õde.

"Nad pingutasid üle, nad ei teadnud, kuidas peab käituma valge inimesega. Nad ei teadnud ja nad ei julgenud ka küsida, et miks mees siin kaasas on," rääkis Bramanis.

Jaapanis elamist meenutas ka Jesper, tuues välja, et Jaapanis lasteaias käies sai ta lasteaiakaaslastega väga hästi läbi ja oli tihti ka nende tähelepanu keskpunktis, sest kellelgi teisel ei olnud selliseid blonde juukseid nagu tal.

Raskusi tekitaks esialgu aga lasteaias söömine, sest Jaapanis on kombeks, et emad teevad lastele lasteaeda toidu kaasa ja serveerivad selle justkui kunstiteose, vormides riisikuhja mõmmi näoks, tomatid silmadeks jne. Kertu tegi pojale söögi kaasa küll, aga ei teadnud, et selle peaks ka uhkelt ära kaunistama.

"Kujutage ette nüüd, kui Jesper istus laua taga, üks tüdruk ühel pool ja teine teisel pool, teevad karbi lahti: "Vaata, mis minu ema täna tegi!" Tohutu ilus teos. Teisel pool on teine tüdruk: "Vaata, mis minu  ema tegi!" Kõik uhkustavad ja näitavad seda üksteisele ja Jesper vaatas oma karpi ja mõtles, et oh jumal… Ta ei julgenud seda lahti teha, sest no kujuta ette, mis reaktsioon sealt oleks tulnud," rääkis Riho-Bruno ja lisas, et kui nad sellest teada said, läksid nad poodi ja ostsid 38 erinevat vormi, et ka Jesperile ilusate piltidega toitu kaasa teha.

Kooli läksid Jesper ja ta vanem õde Melissa aga rahvusvahelisse kooli, kus õppetöö toimus inglise keeles. Vanemad taipasid ühel hetkel aga, et lapsed mõtlevad inglise keeles ja eesti keelt seetõttu täiesti korrektselt ei räägi ja nii tekkis mõte Eestisse tagasi lennata. Kojuminek ei olnud aga sugugi kerge ülesanne, sest lapsed ei soovinud Jaapanist lahkuda.

"Ainus meetod, kuidas nad meid üldse Eestisse said toodud, oligi see, et nad lubasid, et lapsed, tulge lähme Eestisse, kodumaale, seal võime koera võtta," meenutas Jesper, kuidas tema ja ta õde olid lõpuks nõus Eestisse naasma.