Esko selgitas, et Edvard Munchi "Karje" (1893) peale hariliku pliiatsiga kirjutatud sõnum can only have been painted by a madman ehk selle teose oleks saanud maalida ainult hullumeelne avastati juba 1904. aastal, kuid 2020-2021 tuvastati lõplikult, et see oli päriselt Munch ise, kes selle sinna kirjutas.

Kui alguses arvati, et see on Munch, siis pärast seda jäi peale pigem arvamus, et ehk on olnud näitusel vandaalid. "Veider on ka see, et Munch ise ka sel teemal sõna ei võtnud, sest ta suri 1944. 40 aastat oli ta teadmisega, et midagi seal on, aga ise sõna ei võta."

Aga maali kohta hiljuti tehtud uuring võrdles Munchi käekirja, aga arvestas ka seda ajaloolist fakti, et Munch oli seda maali esimest korda näidanud 1895. aastal ja saanud palju halba kriitikat.

"Pigem konservatiivsemad meeled ütlesid, et see on hullumeelsete töö ja see oligi olnud üks arstitudeng, kes talle ütles, et see on nähe hullumeelsusest. Ta oli väga solvunud sellest, kuna tal oli pereliinis olnud ka hullumeelsust," selgitas Esko.

"Ta oli tegelikult juba lapsepõlvest saadik kartnud seda, et äkki perekonnas olev hullumeelsus lööb temas kunagi välja. Ta oli võrdlemisi tundlik selle teema suhtes." Sõnumi kirjutas Munch juurde hiljem. "Töö ise on 1893, arvatakse, et sõnum tuli 1895."

Salasõnumeid ja müsteeriume on läbi kunstiajaloo maalidel olnud üksjagu ja see on Esko sõnul ka lisandväärtus, mida need kunstiteostele annavad. "Tihti on see kõrvaline lugu paljudele huvitavam kui teos ise."

Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg" (1495–1498)

Esko rääkis, et üks Itaalia muusik tuvastas 2007. aastal, et kui asetada Leonardo da Vinci maalil "Püha õhtusöömaaeg" kujutatud laualolevad leivatükid oma paigutusega noodireale ja lugeda paremalt vasakule nagu väidetavalt Leonardole meeldis, siis tekib 40 sekundi pikkune reekviemilaadne helipala.

Hans Holbein "Saadikud" (1533)

"See on mulle kunstiõpingutest jäänud meelde veidra pildina," märkis Esko. "See, mis siin veider on, on pildi allosas olev väljavenitatud objekt. See on anamorfoos tehnikana. See on tegelikult pealuu, aga ta on välja venitatud ja seda näeb ainult teatud rakursi alt, kui sa vaatad pilti kõrvalt," selgitas ta.

"See on efekt, aga 2002 välja antud teooria kohaselt, kus uurija üritas kõiki maalil olevaid objekte omavahel seosesse panna, et leida terviklik seos selle vahel, mis seal on kujutatud, seisneb seos selles, et kõik need objektid viitavad ühele konkreetsele ajahetkele," märkis Esko. "See on 19. aprill kell 4 pärastlõunal aastal 1533 – siis möödus täpselt 1500 aastat Kristuse surmast. See oli Suur Reede 1500 aastat hiljem."

Francis Alys "Fabiola"

Esko rääkis, et Fabiola oli 4. sajandi Rooma pühak, keda üks vähetuntud prantsuse maalikunstnik maalis kuskil 19. sajandi lõpus. Maal ise on kadunud, fotod on sellest säilinud, aga miskipärast on paljud pühapäevamaalijad hakanud "Fabiolat" kopeerima.

"Francis Alys ostsis 1992. aastal esimest korda endale kuskilt kirbukast selle maali ja hakkas vaikselt seda kogu kokku panema ja nüüd tal ongi teos nendest teostest."

Müstiliseks teeb selle projekti aga Esko sõnul see, et Alys saatis 1997. aastal Saaremaal toimunud kunstibiennaalile 64 portreed Fabiolast ja kui talle need pärast näitust tagasi saadeti, siis nendest 26 ei olnud üldse need protreed, mis ta ise sinna saatis, vaid olid võltsingud.

"Ehk keegi oli Eestis maalinud 26 võltsingut. Ma ei tea, kuhu need kadusid, aga praeguseks on Alysi enda kataloogis eraldi peatükk Eestis tehtud võltsingutest, kus on ilusti kõik loetletud. Kõige toredam on, see nendest 26-st 4 panid ise oma signatuurid võltsingutele alla ja sealt on ka näha, et Eesti kunstnik Marco Laimre omal ajal tegi ühe võltsingu ja signeeris selle ära," lisas Esko.