Karmo Nigula: "Pealtnägijas" on teatav huumor

Foto: Margus Kamlat/ERR

Raadio 2 saates "Röster" käis külas näitleja Karmo Nigula, kes hiljuti naerutas inimesi Eesti Laul 2021 "Pealtnägija"-teemalistes vaheklippides Mihkel Kärmast parodeerides.

"Ma ei osanud seda oodata, aga väga palju sõnumeid tuli peale seda Kärmase klippi, mis oli Eesti Laulul. Inimestele vist meeldis see ja ju see läks õigesse kohta," rääkis Nigula.

Tema sõnul tegid nad paroodiaga heatahtlikku nalja ning mingi teatav iseäralik stiil "Pealtnägijal" ja selle saatejuhtidel on. "Ma olin poolteist või kaks aastat seda mõtet veeretanud, et miks keegi ei tee "Pealtnägijast" paroodiat ja juhuslikult tuligi kõne, et palun tule ja tee," meenutas ta. "See saade on populaarne ja väga vajalik, aga selles on ka teatav huumor."

Lapsepõlve meenutades end huumorimeheks ta ei tembeldaks, aga näitlejapisik ja huvi teatri vastu on Nigulas olnud juba väiksest saati. "Ma käisin kahtlemata palju teatris. Olin üsna väike, viiene vist ja mul olid südamedaamid, sellised vanuses 70+, kes lasid mind saali ja kõik, mis Paidesse tuli, ma ära vaatasin, ja käisin ka näitlejaid piilumas."

Ise jõudis ta näitlemiseni hiljem, sest tegeles üheksa aastat ka võistlustantsuga. "Kui olin 13-14-aastane ja koolis teatriring avati, siis ma ei liitunud sellega kohe, ma ei tea, miks. Aga läks natuke aega mööda ja kui sinna jõudsin, vaatas vastu Raadio 2 kuulajatele tuttav Bert Järvet, kellega koos me seal siis käisime," rääkis Nigula.

16-aastaselt kolis Paide poiss Nigula Tallinnasse ning õppis Vanalinna hariduskolleegiumis. Kooli kõrvalt sai ka tööd tehtud ning taskuraha teenis ta näiteks kohvikus Must Puudel ja restoranis Moon. Pärast keskkooli lõpetamist läks Nigula kohe edasi lavakunstikooli, kus õppetöö tõttu töö jaoks aega ei jäänud.

"See ei ole võimalik lavaka kõrvalt tööd teha. Ma ei tea, kuidas nüüd on, kas on mingisuguseid variante, aga kahtlen selles. Kui kella üheksast hommikul kella üheksani õhtul oled koolis, siis esiteks pole sul jõudu ja pole ka tarvis, siis tegeled õppimisega nii palju, kui saad," selgitas Nigula. "Kuna kursusel oli nii palju inimesi, kes olid juba ülikoolis käinud ja nii palju elu näinud, siis ma ei oska rääkida sellest ajast kui ülikooliajast. Ikka ju räägitakse, mida kõike tehti ülikooliajal, aga mina tegin kõik need asjad gümnaasiumi ajal ära. Lavakas tegelesid kõik kursusel ühiselt õppimisega, sellega, milleks nad sinna tulid."

Lavakunstikoolist läks sai ta kohe edasi tööle Draamateatrisse, kusjuures kutse teatrisse sai Nigula üpris iseäralikul moel. "Kohtusime ühel õhtul Rein Ojaga juhuslikult Vene tänaval. Ta ütles mulle, et oleme teatris mõelnud sinu peale ja tahaksime kutsuda sind tööle, et kas sa oleksid nõus tulema. Loomulikult olin!"

Peagi saab näitlejal Draamateatris täis viis aastat. Ta nentis, et viimase aasta jooksul on tööd vähe olnud ning ta on saanud nautida perega olemist ja värsket isarolli. Tööpakkumisi siiski tuleb ja nii mõnestki asjast on ta ka keeldunud.

"Oleneb pakkumisest, kõigele ma "jah" ei ütle," rääkis Nigula. "Tuli üks suvetüki pakkumine kuu aega tagasi, sellele ütlesin "ei", sest ma teen muud tööd. On ka asjad, mida ajaliselt ei saa teha. Ei saa enda elu väga täis organiseerida, nii ei jää üldse aega mõelda ja olla."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Röster", intervjueeris Brent Pere

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: