Are Kaurit motokrossiga alustamisest: see oli nii karm, et paljud võib olla ei usukski

Foto: ERR/ Sten Teppan

Pärast 2004. aasta pronksivõitu külgvankrite motokrossi MM-il profispordist loobunud Are Kaurit tõdes, et motokrossiga alustamine oli eelkõige just finantsiliste raskuste tõttu karm periood.

"Ütleme niimoodi, et see alguse elu oli selles mõttes nii karm, et kui ma sellest rääkima hakkan, siis paljud võib olla ei usugi. Tegelikult oli niimoodi, et see oli siis 1990 talv, kui me läksime koos Jürgen Jakiga – ja tol ajal oli meil veel ka seal üks mehaanik –, läksime Soome tööle ja teenisime siis sõna otseses mõttes Soome markasid. Keevitasime suuri kaste kokku, ma arvan, et 12 tundi päevas," meenutas Kaurit Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…" ja lisas, et teenitud raha eest ostsid nad Solo mootorratta, mille ostust ta oma abikaasale rääkida ei julgenud.

"See oli võrdne, ma arvan, tol ajal maja hinnaga siin Eestis," tõdes Kaurit, et motokross ei olnud sugugi mitte odav lõbu.

Ka Saksamaal võistlemas käies tuli motospordi kõrvalt nädala sees tööd teha, sest muidu ei oleks lihtsalt raha jagunud.

"Ega meil ei olnud absoluutselt kerge," nentis Kaurit.

Saksamaale ja ka mujale Euroopasse sõitis Kaurit vana reisibussiga ning võttis esialgu alati ka pere kaasa. Kui pere vanim poeg Ardo aga juba koolis hakkas käima, pidi laps tihti ema või vanavanematega koju jääma.

"Ma olin natukene isegi mures võib olla ka, et meil on nii teistmoodi see elu, et elame kuskil bussis jne. Kui Ardo läks kooli, siis ma mäletan nii hästi, et ma kartsin, et ta on äkki natuke teistsugune," meenutas Kaurit ja lisas, et muretses, et poiss jääb seetõttu teistest lastest maha.

"Kui oli esimene lastevanemate koosolek, siis ma istusin tagapingis ja hoidsin pead natuke all. Lõpuks aga öeldi, et meil on siin klassis üks poiss, kellel on kõik viied ja kõike oskab. Tuli välja, et see on Ardo," ütles Kaurit.

Ardo ise tõdes aga, et vaatamata sellele, et tal koolis hästi läks, ta tegelikult kuigi suur koolifänn ei olnud ja oleks pigem tahtnud isaga võistlustel kaasas käia.

"See oli ühe lapse jaoks unistuste elu, mis sest, et ebatraditsiooniline," sõnas Ardo, lisades, et oli näiteks võlutud Saksamaal olevatest bensiinijaamadest ja õppis juba väikse poisina ka saksa keele ära. Saksamaal oli pere vahepeal pikemat aega, kuna edasi-tagasi sõitmine oleks liiga kulukaks läinud.

Huvi motospordi vastu tärkas ka Ardos endas ja 15-aastaselt hakkas ta isa juhendamisel ka ise motokrossiga tegelema. Mitmete vigastuste tõttu pidi ta aga sellest karjäärist loobuma ja tegeleb nüüd hoopis elektrirataste tootmisega.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: