Mare, mis sind tõi "Aktuaalsesse kaamerasse" ja millal see juhtus?

See juhtus 1991. aastal. Ma olin juba töötanud programmi diktorina 1970. aastast ja siis mulle tundus, et seal programmi peal pole midagi teha enam. Ja ma mõtlesin, et mis ma tegema hakkan ja siis ütles Enn Eesmaa, et, kuule, meil oleks "AK-s" uudistelugejat vaja. Ma teadsin, et ma ei ole uudistelugeja, aga mõtlesin, et okei, et kaua ma siin programmi peale ütlen, et nüüd näete seda filmi, see on tehtud Lenfilmis, siis näete seda saadet... Me ei laiendanud siis, mingit sisu me ei teinud ja see oli nii igav. Ma olin juba 42 aastat vana ja mõtlesin, et kaua ma siin kügelen, proovin siis "AK-s". Noh, läksin, aga ei, see ei olnud õige samm minu jaoks.

Miks?

Ma tundsin ette, mu kõhutunne ütles, et ma ei ole uudistelugeja ja ma ei olnud uudistelugeja. Praegu on väga hea töötada. Sul on arvuti ja kui on tekst niisugune, mis sulle ei sobi, siis teed hoobilt ümber – teed eestikeelseks, selliseks, mis vaatajale meeldiks –, aga siis ei saanud. Siis olid masinakirjalehed, masinakirjutaja pidi selle kuues eksemplaris ümber lööma, kui sa tegid sinna parandusi. Sa loed seda teksti ja sa ei saa aru, et mis asi see on siis nüüd? Ma ikkagi tegin muidugi parandusi ja läksin masinakirjutaja juurde, kes ütles, ma ei jõua seda ümber lüüa, ma ei saa niimoodi. Aga teine asi muidugi, mis on – ma juba lähen kaugemale, sa küsisid, miks ma "AK-sse" läksin ja ma sellele küsimusele vastasin.

Ei, aga see on väga huvitav, kõik.

Teine asi oli muidugi see, et no kõik teavad, et ega siis diktor ei õpi asju pähe või uudistelugeja või ankur, tal on suflöör. Aga meie suflöör oli niisugune algeline. Seal jooksis, ma ei tea, kolm või neli või viis rida, ma täpselt ei mäleta, üsna väikeses kirjas. Mina olin just hakanud prille kandma ja tead, ma ei näe suflööri. Ma ütlen operaatorile, kuule, ma ei näe, lükka mulle kaamera lähemale. Ta ütleb, no ma ei saa enam lähemale lükata, sul läheb nägu paigast ära. Mis ma siis teen? Siis ma lihtsalt nägin tekstidega vaeva. Ma töötasin uudistetoas tekstid läbi. Kõigepealt püüdsin mõelda iga lause läbi, et mida sellega on tahetud öelda, parandusi ma ei saanud ju teha. Kui ma ta läbi olin mõelnud, siis ta jäi juba meelde ka. Meil oli ka nii, et neid suflööre samal ajal lõi masinakirjutaja neid sisse ja tema keeras neid sul saate ajal. Aga mõnikord ta jäi võib olla unelema või läks suflöör nässu ja sa loed ja loed, aga äkki on sealt täiesti teine tekst. Siis sa vaatad alla, hakkad otsima, aga sa ei leia üles, kus pagan on nüüd see koht, mida mul vaja on. Aga kui ma olin juba läbi töötanud uudistetoas, siis ma täpselt teadis, et see on neljas rida ülevalt keskel. Aga ei, mulle ei meeldinud "AK" töö.

Mis sulle, kui sa oled nii palju selle "AK" töö peale mõelnud, siis mis need omadused sinu arvates ühel heal uudiste lugejal olema peavad, milline nõudlikkus sellel ametil inimese suhtes on?

Alustame tehnilisest poolest – uudistelugeja ei puterda eetris. Ta ei puterda, ta on kas oma hääleaparaadi soojaks rääkinud või ta on tekstiga tööd teinud. Muidugi äärmisel juhul see tekst, mis sa saad, tuuakse stuudiosse, aga sa oled nii palju prof, et sa loed ära. Ma mäletan, et Endel Sõerde alati rõhutas, et silm haarab sul kuus sõna ette. Kui sul silm haarab nii palju ette, siis sa ei lähegi segamini, sa ei puterda, sa ei pea endale tegema teksti igasuguseid liitsõnu poolitavaid kriipsukesi. Pigem sa paned mingi sõna, mida sul on vaja rõhutada. Kui sa saad aru lause mõttest ja sa oled vähegi lugeja, siis sa loed instinktiivselt juba õigesti. Sa loed mõtet, mitte sai loe sõnu, see on uudistelugejaks kõige tähtsam, sest sa ei saa vahetult suhelda vaatajaga nii, et tead, Jüri, nüüd ma sulle loen siin seda uudist. No nii ei saa, see on, see on inetu. Aga sa pead talle seda uudist edastama niimoodi, et ta saab aru, et sa ikkagi nagu kõneled temaga. Mitte väga ofitsiaalselt, aga mitte ka väga semulikult. Sa pead oskama panna teda ennast kuulama, uudistelugeja peab seda oskama. Lisaks, no minu ajal ei olnud sellist ankrusüsteemi – oh jumal, ma oleks ära surnud, kui keegi oleks mulle öelnud, et tee stuudiointervjuu. Ma oleks samal päeval ära läinud ja ma läksingi ju sellepärast põhiliselt. Aga sa pead oskama, sa pead teadma, sa pead asjadest teadma väga palju ja et kuidas sa teed intervjuud. Loomulikult sa küsid inimestelt, kes on teemaga kursis, et mida ma võiksin küsida, aga sa pead ise ka teadma. Sa ei saa olla seal nagu tohlakas, et sa mitte midagi ei tea ja sulle tehakse küsimused ette. Külm närv muidugi ka, minul ei olnud külma närvi. Ma toon alati näiteks Maritet – perfektne uudistelugeja, perfektne. Kunagi oli Ivi Kreen, noh siis olid teised ajad, siis hinnati sellist vuristades lugemist ja andke andeks, aga siis olid ka uudised niisugused, mida ei kannatanud eriti mõttega hakata seal ette lugema, sest mõtet seal suurt ei olnud.

No aga sul on ikkagi olnud väga suuri uudiseid, mida sa oled pidanud...

Ma tean nüüd, mida sa küsid. Sa küsid seda, kui Eesti kuulutas ennast iseseisvaks.

No mis sellega oli siis?

No sellega oli nii, et ma ei olnud 20 aastat lugenud "Aktuaalse kaamera" õhtust saadet ehk põhisaadet, nagu me nimetame, ma olin olnud programmi peal. Ja siis hoplaa, ma olen graafikus. Keegi ei teadnud ju niisugust asja, et selline asi juhtub. Kui ma läksin stuudiosse, ma olin närvis. Inimesed, kes mind tunnevad, saavad aru, et ma olin hirmsasti närvis. Mul olid varbad laua all krõnksus ja ma mõtlesin, et ära puterda, ära eksi, vahenda teksti korralikult. Kui ma oleks hakanud mõtlema mingile emotsioonile, et mida see minu riigi jaoks tähendab, mida see Eesti jaoks tähendab... Tead, ma olen niisugune, et mul oleks tulnud selline härdushetk, mul oleks tulnud nuuks kurku, mul oleks pisar hakanud jooksma ja vot seda ma poleks ka tahtnud, et ma oleks olnud see diktor, kes vesistab nutta. Siiamaani, kui sinimustvalge tõuseb kuskil vardas – kui ta ripub, siis on nagu okei –, aga kui ta tõuseb vardasse kasvõi siis, kui oma maakodus tõmbame, siis ma tunnen, et mulle mõjub see. Aga kujuta ette, kui ma oleks mõelnud siis... Ma ei olnud nii palju professionaale, et ma oleks suutnud ennast vaos hoida. Kindlasti mitte. Aga mul oli närv sees, esimene päev "AK-s". Seda enam, et 20 aastat tagasi oli lõppenud "AK-s" käik ikka väga suure fiaskoga minu jaoks. Noh, ma muidugi ei mõelnud tol ajal selle peale, aga kui minu käest on küsitud, et mida sa siis tundsid, siis ma ütlen hirmu. Ma tundsin hirmu sellel päeval uudist ette lugedes. Kui sa vaatad seda, siis ma deklameerin ju peaaegu, ma ei mäleta enam, mis see tekst oli, aga tükk aega, kui seda aeg-ajalt ikka aastapäeva puhul näidati, siis ma ei tahtnud seda vaadata, see oli minu jaoks nii jube. See oli nii kole, et no tõesti, seal on nüüd mingisugune oraator pandud seda asja esitama. Ma ütlen veelkord, ma ei olnud selles mõttes professionaalne. Professionaal ilmselt oleks suutnud panna sinna lugemisse ka vajalikku... ma ei oskagi öelda, mis asja.  Minul oli seal selge ja puhas hirm, et saaks ära loetud. Häbi öelda, aga nii oli jah.

Mis see fiasko oli, millest sa rääkisid veel?

Ah, tead, siis ma pean rääkima ka, kuidas sellel ajal saadet tehti. Oli nii, et olid uudised ja sport ja kui oli keegi surnud, kellele peeti vajalikuks järelehüüet ehk nekroloogi teha, siis see oli tavaliselt pärast sporti. Mina ei olnud neid kunagi lugenud ja kuna suhteliselt pärast ülikoolist tulekut ma sattusin telekasse kohe, siis ma ei olnud ka vaadanud ja ma ei teadnud, kuidas need asjad käivad. Režissöör ei tulnud ka selle peale, et mulle seletada, kuidas need asjad käivad. Paraku oli sellel päeval kaks nekroloogi ette lugeda. Ma ei mäleta, kes üks oli, aga teine oli vana kommunist Nikolai Karotamm, kelle põrm toodi Eestisse ümbermatmiseks. No ja siis Heino Mikkin luges sporti, hakkab lõpetama ja mina panen mikrofoni sisse, et noh elada sisse, saad sa aru, see oli minu jaoks täiesti uus kogemus, olin muidugi ka närvis nagu alati. Panin mikrofoni sisse, aga samal ajal, natuke enne – mina seda muidugi näinud, prožektorid näos – süütab assistent stuudios musta lindiga küünla. Operaator võtab selle sisse, see on kaadris. Mina näen monitorist, et küünal ja mõtlen, et mis see siis nüüd on. Unustan ära, et mikrofon lahti ja karjatan, et mis see on, kas see on Karotamm. Siis juba helirežissöör sai heeblid pihku, tõmbas maha, ma hüüdsin tegelikult veel üht-teist. Aga siis kuidagi, ma ei tea, kas operaator või keegi teine andis märku, et pane mikrofon kinni ja siis öeldi mulle, et võta nüüd loe kõigepealt see ja see ja siis ma kuidagi lugesin need asjad ära. Ma seda ma enam ei mäleta, kuidas, aga ära need ilmselt loetud said. Pärast seda oli minek ka muidugi "AK-st". No õnneks siis mitte selle pärast ei olnud minek, aga siis määrati kaks diktorit, kes hakkasid lugema. Need olid Endel Sõerde ja Ivi Kreen ning me ülejäänud pudinad, siis teadustasime programmi.

Aga jah, enda jaoks ma olen läinud ajalukku "AK-s" kolme asjaga, mida ma pole tahtnud lugeda. Kõigepealt see, kui ma karjun, kas see on Karotamm, mis on täiesti sobimatu. Siis, et ma ei tunne ja vajalikku härdust hetkel, kui ma peaksin seda tundma, vaid tunnen sellist noh, kõikehaaravat hirmu, et ma ei koperdaks. Ja kolmas on see, mis on ainuke asi, millest mul on nagu kahju, et seda saadet ei salvestatud. See on esimene aprill, vanad vaatajad võib olla mäletavad, Kalev Vapper oli toimetaja. "No mis teeme," küsib ta uudistetoas uudistetoas. "Teeme pulli ka esimese aprilli puhul!" Kirjutab tekste seal ja väidab, et tõi selle teksti meile stuudiosse. Mina mäletan, et ma nägin seda juba uudistetoas laua peal, ta oli seal juba valmis kirjutatud. Vaatasin ja mõtlesin, et nojah, polnud nii eriti naljakas. Harri Kingoga kahekesi lugesime. Ja siis tuleb see uudise koht. See oli umbes nii – ma sõna-sõnalt ei mäleta –, et Eesti teadlased on teinud põhjapaneva avastuse, mida Euroopas on juba laialt tunnustatud: et rabakana tõuseb hommikul üles ja heidab õhtul magama. Selle koha peal, kus ma ütlesin rabakana, tundsin, et seest hakkab kerkima naeruvulkaan ja Kingo, kes peab lugema ilmateadet pärast seda, naerab mu kõrval ja ta lõpuks vajub kummuli laua peale ja me irvitamine stuudios, saad sa aru. Seda ei olnud enne "AK-s" kunagi olnud, et diktorid ei saa ennast pidama. Kuidagi me siis saime, kuidagi ma ka selle ilmateate ära lugesin ja see oli õnneks lõpp. Kõrvalstuudiost – ma ei mäleta, kes seal olid, mingi lavastusega tehti proove – need tormasid kohale ja ütlesid, et issand, kui kihvt see on, issand, kui tore. Me ise muidugi ei näinud seda, Endel Sõerde ütles järgmisel päeval: "See muidugi ei olnud professionaalne, aga see oli vahetu." Ma sain siis aru, et väga hull ei olnud, aga see on see asi, mida ma rõõmuga meenuten "AK-st", sellist inimlikku asja. Ei tulnud ka pahaseid vaatajakirju. Sellel ajal ei olnud sotsiaalmeediat, kus oleks saanud kohe võib olla lajatada, et mulle see ei meeldi, aga ka siis kirjutati juhtkonnale, kui midagi ei meeldinud. Aga minu teada ei kirjutanud keegi selle kohta, et korjake need inimesed sealt ekraanilt ära.

No sa töötad meil toimetuses väga olulise koha peal edasi, kui tihti sa siia stuudiosse oled sattunud?

Kuna ma ütlesin, et mulle see töö ei meeldinud, "AK" diktoritöö, ma ei nautinud ennast diktorina. Pigem oli minu jaoks igakordne stuudiosse tulek enese proovilepanek. Ma olen siia stuudiosse sattunud üks kord. Üks kord ma vaatasin üle ukse, kui näidati seda stuudiot meile ja üks kord, kui mul oli vaja üht tehnikut otsida. Kui ma tookord selle stuudio ukse lahti tegin, siis mul käis kramp kõhust läbi. Mõtlesin, et jumal tänatud, et ma ei pea istuma seal stuudios, kaamera ees. Mulle meeldib see töö, mis ma praegu teen. Mul on nii kahju, et ma ei saanud seda tööd hakata kohe alguses tegema. Ma mäletan, ma olin olnud mõnda aega diktor, siis oli selline välisuudiste toimetaja "AK-s" nagu Rein Soomets. Nad tõlkisid, ma ei tea, kust nad neid uudiseid said, aga ta ütles mulle, et tule välisuudistes, tule "AK-sse". Aga ma olin nii alp, ma ütlesin, et ei, ma ei tule, ma jään ikka programmi peale. ma võin sinul. See oli 70ndate keskel ehk ja ma mõtlen, et kui ma oleksin siis läinud... Sest välisuudised olid mulle kogu aeg meeldinud, aga ma ei olnud kindel, et ma üldse saan, hakata seda tegema.

Kui pikalt sa ekraanil olid, kokkuvõttes?

24 aastat. Päris pikka aega. Ma läksin pärast ülikooli kohe, sest ma ei tahtnud minna õpetajaks. Ma tulin siia konkursile, sai konkurss läbi, tulin siia. Ma ei olnud siis teinud ühtegi teist tööd ja alles siis, kui ma hakkasin tegema teist tööd – seda, mis ma nüüd praegu teen –, siis ma sain aru, kui vale oli minu jaoks diktori töö. Lihtsalt edevus, muud mitte midagi. Ilma edevuseta sa ju televisioonis ei ole. Aga peale edevuse ei olnud mitte midagi, ambitsioon ei olnud. Aga selleks, et sa ekraanil läbi lööksid, et sa oleksid keegi, peab sul olema ambitsiooni. Minul seda ei olnud.

Kui paljud nendest logodest, mis su selja taga on, sulle vahetult tuttavad on?

No ikka on tuttavad, aga kas nüüd just vahetult. Nüüd ma ei vaata telekat üldse enam, aga kunagi läksid koju, siis oli juba telekas lahti, kogu aeg küttis seal nurgas, nii et eks ma "AK-d" ikka vaatasin ja muidugi on tuttavad. Aga ma ei oska niimoodi öelda, et mis on mingist ajast, seda ma tõesti ei tea. Nad kõik on tuttavad.

"AK 65" on ETV eetris 11. märtsil kell 20.00.