AK65 | Neeme Raud elust Eesti korrespondendina Ameerikas: sa oled mittekeegi

Foto: Kairit Leibold/ERR

Ajakirjanik Neeme Raud töötas pikka aega ERR-i korrespondendina Ameerikas ning rääkis nüüd "Aktuaalse kaamera" 65. sünnipäevale pühendatud saates, et kadestab praeguseid võimalusi, mis lasevad mobiiltelefoniga sündmuskohalt otse-eetrisse minna.

Neeme, milline oli sinu algus "Aktuaalses kaameras"?

Minu algus "Aktuaalses kaameras" oli tegelikult aastal 1992, kui Enn Eesmaa, kes oli "Aktuaalse kaamera" peatoimetaja, käis Ameerika Hääles, kuhu ma just olin tööle saanud Washingtoni toimetajaks. ja ütles, et meil võiks olla siin Ameerikas ka üks oma hääl, kes hakkab meile telefoni teel uudiseid vahendama.

Ameerika Hääles ma olin kokku 12-13 aastat. Kuskil 2005, kui Ameerika Hääle Euroopa osakond pandi kinni ja öeldi, et neid saateid ei ole vaja enam teha, siis päev hiljem helistas mulle Andres Kuusk. Ta ütles, et nüüd tuled siis meile. Vahepeal oli toimunud ka Toomas Lepa juhtimisel konkurss Ameerika korrespondendi kohale, aga sel hetkel ei olnud raha. Ma olin selle konkursi võitnud kaks aastat tagasi juba, nii et see oli kõik selline üks selline laine, mis jätkus.

Millised on need hetked korrespondendi tööst, millest suur osa "Aktuaalse kaamera" vaatajaid sind kirkalt mäletab? Mis sulle endale on meelde jäänud, mingisuguse jälje sinusse jätnud?

Tegelikult ringsõidud mööda Ühendriike, sest ma olin küll New Yorgis, aga kogu see territoorium oli ju meeletult suur. Tollal algasid just Ameerika sõjad Iraagis ja Afganistanis ja Eesti oli ju Ühendriikide tugev liitlane. Olime arvatud kohe ka nendesse välisajakirjanike gruppidesse, mis tegelesid sõjandusteemadega, ma ei olnud kunagi varem käinud sõjaväeosades. Üle kuu oli mingi sõjaväeosa või Guantanamo vangla külastamine, kuhu ma sattusin koos koos soomlastega. /.../

Suured terrorirünnakud, millised mälestused sul sellest ajast

Kadunud kolleeg Aarne Rannamäe ütles alati, et see jääb sinu mustaks päevaks, kuna ma olin siis puhkusel Hollandis. Jõudsin paar päeva hiljem tagasi New Yorki, kui lennuliiklus üle Atlandi ookeani taas taastus. Praegu internetis vaadates on huvitav, milline on meie mälu. Leidub kümneid inimesi, kes mäletavad, kuidas ma seisin nende põlevate kaksiktornide ees, kõik toimus mu ümber ja ma andsin sealt otsereportaaži. No päris nii see ei olnud, aga mäletada võib kõike. 

Kuidas sa kirjeldaksid ühe väikeriigi korrespondendi töö väljakutseid võrreldes suurte telejaamade toimetustega, kus on tööl kümneid inimesi?

Sa oled mittekeegi. Selles mõttes, et sul ei ole mingisugust glamuurset organisatsiooni selja taga, sul ei ole ka suurt riiki selja taga. Ameerikas on paljude intervjuude puhul selline komme, et kommunikatsiooniosakond saadab ette kirja, milline on teie potentsiaalne vaatajaskond. Ma liitsin sinna juurde Läti ja siis veel Soome ja no Leedu, et Balti regioon. Siis tuli mingisugune pisutki korralik number, see miljon tundus nagu kohaliku uudise tasand. Ma sain aru, et tegelikult sõltub ikkagi palju endast. Kas sa jääd meelde? Kui professionaalne sa oled? /.../

Kui palju tühja tööd peab tegelikult ühe loo saamiseks tegema, sest üks asi on kaks minutit eetris, aga teine teema, millest televaataja ju ei tea, on see, kui mitut lugu sa tegelikult oled üritanud jutustada.

/.../ Televisioonitöö on ka illusioon natuke. Sa pead selles illusioonis osalema ja looma mulje, et kõik on üks lugu, seda ei ole filmitud kümnel erineval ajahetkel kümnes erinevas kohas. See ongi filmitud selles järjekorras lineaarselt, nagu sa jutustad, sa ise oled seal kohal ja kõik on kuidagi kerge ja ilus. Väljast vaatajale ei ole vaja seda raskust teada.

AK65 Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Tehnoloogia on tohutult arenenud. Kuidas see on muutnud lugude jutustamist sinu jaoks, kui enam ei ole vaja kanda kaasas suuri kaameraid, piisab nutitelefonist.

Kadedaks teeb praegune korrespondendi elu. Mäletan, kui minust sai "Aktuaalse kaamera" korrespondent Ameerikas, siis otsustati Tallinnas, et ostame talle kõige moodsama ja kõige parema kaamera. See oli suur kaamera, läksin sellega Ameerikasse ja toll võttis kaamera ära. Ütles, et te tahate tuua siia mingit salakaupa. Sellega oli üks suur jama. Mäletan, kuidas Washingtonis läksin lugu tegema: kaamera, statiiv, mikrofon, riided, arvuti. Tulin selle koormaga ja Aarne Rannamäe oli siis ka Washingtonis, oli just teinud oma kuulsat intervjuud president Bushiga, ta vaatas hotelli aknast, ja ütles, et pikalt sa niimoodi vastu ei pea.

Tahtsid ju raha kokku hoida ka - taksoga ei sõida, ikka metrooga. Ei saanud ju Eestile teha suuri arveid. Aga noh, läks natuke selg katki, siis tuli jälle parandada, edasi teha. Siis tuli juba väiksem kaamera ja nüüd on nutitelefonid.

Seda lõbu, et panna kuskil telefon üles Valge Maja ees ja minna otse-eetrisse, meil ei olnud. Need otselülitused olid ikkagi erilise satelliidiga, tuli tellida, tuli minna kohale. /.../

Nii et see teletöö köögipool on kaugel glamuurist?

Ma arvan, et kõige üks mustemaid töölõike sellest töös ongi just see, mida me oleme teinud. See väliskorrespondendi töö, kus sa pead katma meeletut territooriumi, olema valmis jutustama lugusid teemadel, millest sa ei teagi, olema sellises keskkonnas, kus ei ole nimel kaalu. Helistad näiteks Türile või kuskile Võrus, sind võetakse kohe jutule, aga kui sa helistad Madriidi või Texasesse... No lugu tuleb ära teha!

See on suhteliselt keerukas töölõik, see väliskorrespondendi lõik. Samas on öeldud, et kui sa oled selle läbinud, siis sind teleajakirjanduses ei suuda enam miski üllatada. Ameerikas traditsiooniline uudisteankruks tõusmine on alati läbi välismaal väliskorrespondendiks olemise. Sa pead hakkama saama seal ja siis siis ootab sind kodustuudio uuesti.

Miks on rahvusringhäälingul vaja USA korrespondent?

USA on meie julgeolekugarantii ikkagi väga suuresti. Kui vaadata praegu, see on huvitav, meie kaks viimast suursaadiku Ühendriikides, Jonatan Vseviov ja Kristjan Prikk, mõlemad on kaitseministeeriumi taustaga. Hakkasin mõtlema, kas nüüd hakataksegi USA-sse suursaadikuid nimetama kaitseministeeriumist? Me peame olema USA-ga selles mõttes ikkagi väga tihedalt seotud, selle vereringega. Kas või selleks, et rääkida neid Washingtoni lugusid justnimelt kaitse välispoliitilisest vallast. Ameerika ikkagi kujundab ka maailma meediapilti nii palju.

Peamine on ikkagi see, et kui vaatame maailmakaarti, vaatame maailma ohte, vaatame, kus kohas me maailmas oleme. /.../ Samamoodi on minu meelest vaja ka Moskva korrespondenti. Ma arvan, et need kolm punkti peavad olema Eestil kaetud: Ühendriigid, Venemaa ja Euroopa, siis on meie maailmapilt suhteliselt hästi paigas.

Kui sage "Aktuaalse kaamera" vaataja sa ise oled?

Ma ei vaata üldse televiisorit pärast seda päeva, kui ma televisioonist või "Aktuaalses kaamerast" lahkusin. Lasin televiisori oma kodust välja viia.

Ma saan oma uudistevaliku kätte internetist, telefonist ja kui on vaja järele vaadata midagi, näiteks seda saadet, siis saab seda internetis teha. Aga ma ei istu teleka ees.

Kas sulle tundub, et "Aktuaalsel kaameral" mingi roll Eesti ühiskonna ühes infoväljas hoidmisel ikkagi võiks olla?

Siin ei ole küsimust, kas võiks olla, "Aktuaalne kaamera" on! Kui rääkida, kas saab veel tõsta "Aktuaalse kaamera" populaarsust või midagi muud moodi teha... "Aktuaalne kaamera" lihtsalt on selline konstantne asi, mis on Eesti ühiskonnas see nurgakivi, mille ette koguneb kogu Eesti õhtul. /.../

"Aktuaalne kaamera" on see Eesti õhtu tooniandja. Kui "Aktuaalne kaamera" on rahulik, ma arvan, siis on ka Eesti inimene rahulik - meie maailm seisab ikkagi kindlatel alustel ja jalgadel.

"AK 65" on ETV eetris 11. märtsil kell 20.00.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: