"Ma hakkan mõtlema sellele, et alustasime Eesti Eurovisiooni eelvõistlusega ligi 30 aastat tagasi. See on väga pikk aeg. 28 aastat tagasi sügisel tuli see võimalus ja siis ei olnud meil raha ega oskusi ega midagi," meenutas Pihel, kes toonase Eurolaulu korraldusmeeskonnas tegutses.

"Täna ma arvan, et inimesed, kes seda korraldavad, võiksid täiesti nullist alustada, teha reset'i. Defineerida kogu selle võistluse olemus otsast pealt. Uuesti hakata seda otsast peale üles ehitama, nagu poleks midagi enne olnud. Ma arvan, et see annaks kõige parema tulemuse," arvas Pihel.

"Täna me näeme jäänukeid esimestest päevadest, vahepealsest perioodist, teisest perioodist, kolmandast perioodist. Mõni asi ei pea käima enam edasi, kui tal äkki ei ole enam minekut, mulle tundub nii."

Suurimaks pinnuks silmas olid Pihelile tänavusel Eesti Laulul "Pealtnägija" stiilis vaheklipid. "Kui seda finaalkontserti vaadata, siis on see segu väga headest numbritest, suurepärastest artistidest, parimatest, kes meil on, kes tõesti pingutavad ja kuulajal ja kõigil on sellest suur rõõm. Aga misasjad need vaheklipid seal vahel on? Mida nad tegelikult räägivad meile? Kas see on lihtsalt ajaviitmine, et jõuaks mikrofoni vahetada?" rääkis ta.

"Siis võiks lihtsalt näidata loodusplaane, sest sellel asjal ei ole sageli mitte mingit sisu. Need ilusad ajad, kus fantastilised artistid, kõige paremad Eesti naljamehed tegid tõeliselt naljakaid lugusid, see tundub jäädavalt möödas olema. See kõik on kuidagi jäänud, et meil peavad olema naljakad vaheklipid. Tehke siis nalja, jumala eest!" 

"Pole ERR-ist võimsamat taristut ja paremaid inimesi. Hakake otsast peale, mõelge väga hea saade otsast peale välja, see oleks täna kõigile kasuks," soovitas ta, kuid lisas, et saatel midagi häda pole, sest siiski toob see kogu Eesti telerite ette.

Tema sõnul võiks inspiratsiooniks vaadata Rootsi ja nende Melodifestivaleni suunas. "Laulupidu, kus on 40 laulu poolfinaalides kokku ja kus valitakse aasta Rootsi poplaulu. Aga seda valitakse niisugusel kujul, et kui ta on Rootsi parim poplaul, siis on ta ka Euroopa parimate hulgas," rääkis Pihel. "See on lihtne mõte - kas peab punnitama mingit žanrit, mille nimi on Eurovisiooni võidulaul, mis sureb järgmisel päeval pärast seda, kui teda on Euroopa kõikides raadiojaamades läbi lastud? Ellu on jäänud sellest võistlusest need laulud, mis on lihtsalt väga head laulud. Võib-olla peakski nõndaviisi kogu aeg mõtlema."