"Pealtnägija" lugu räägib ühe kodusünnitusi vastu võtva ämmaemanda Ingrid Kaoküla ja sünnitoetaja Ann Vooli käivitatud kampaaniast, mille raames kogutakse sünnitajate ebameeldivaid kogemusi sünnitusmajas lapse ilmaletoomisel ja selle järgselt, nimetades seda sünnitusvägivallaks.

Kampaania eestvedajate sõnul tähendab sünnitusvägivalla mõiste lihtsustatult, et naine koges sünnituse ajal või järel haiglas emotsionaalset või füüsilist valu, edastab "Pealtnägija".

Vool ja Kaoküla väidavad oma kogemusele viidates, et seda esineb ka Eestis.

Suurtes keskustes ja haiglates sünnitusabi osutajate suhtes kriitilise kampaania käivitajad leiavad, et seal võib abi osutamine olla küll efektiivne, ent õrnas seisundis patsiente ei osata hästi kohelda.

Tartu Ülikooli kliinikumi sünnitusosakonna, Pelgulinna sünnitusmaja ning sotsiaalministeeriumi valdkonna juhid kinnitasid "Pealtnägijale", et saatelõigus kirjeldatud negatiivsed kogemused on üksikud, mis tulenevad peamiselt suhtlusprobleemidest. Otsesed ravivead on veelgi haruldasemad.

Tartu Ülikooli kliinikumi sünnitusosakonna juhataja Helle Karro möönis, et sünnitusel võib negatiivseid kogemusi ämmaemandate ja arstide ning sünnitajate suhtluses ette tulla, eriti, kui olukord sünnitusel kriitiliseks läheb ja kiiret sekkumist nõuab, ent ei pea kampaania käigus vastandamist edasiviivaks.

Pelgulinna sünnitusmaja juhataja Piret Veerus lisas, et haiglad on tänulikud nii positiivse kui ka negatiivse tagasiside eest, kuna viimane aitab tööd edaspidi paremini korraldada.

Kriitikute sõnul on aga tagasiside valdavalt nimeline ja rahulolematud pelgavad mõtteid avaldada, sest sõltuvad hiljem paljuski samadest arstidest. Nende ettepanek on, et tagasiside ei oleks juhuslik ega jääks ainult haiglate enda siseasjaks, vaid jõuaks näiteks regulaarselt ministeeriumini.

Kaoküla ja Vooli kampaania lisamõõde on, et koroonareeglitele viidates ei luba haiglad sünnitoetajaid kui mittemeditsiinipersonali enam sünnituste juurde.

Piret Veerus Pelgulinna sünnitusmajast selgitas, et kuna douladel pole kutsestandardit ning haiglad ei tea, mida nende pakutav teenus sisaldab, kas kasutatavad võtted on teaduspõhised või eetilised, ei saa haiglad oma pinnal lubada selle osutamist.

Kaoküla ja Vooli sõnul ei peagi sünnitoetajatel meditsiinilist haridust olema, ent nad on end koolitanud abistama naist sünnituseks valmistumisel ja selle ajal just emotsionaalselt. Kuigi ka sünnitoetaja teenus on tasuline, heidavad naised haiglatele ette, et olukorras, kus igaüheni jõudmiseks haiglates ämmaemandaid napib ja isikliku ämmaemanda teenus on kallis, ei luba haiglad ligi ka väljaspoolt teenuse osutajaid.

Väliste teenuseosutajate lubamist sünnitusosakondadesse püüti kokku leppida sügisel vastaval ümarlaual mitme ministeeriumi ja asjaosaliste vahel, kuid viimane otsustusõigus selles küsimuses jääb haiglatele.

"Tegemist ei ole tervishoiutöötajaga. Me ei taha ju ometigi minna reguleerima pereliikmete või nende toetajate isikute tegevust nii palju, et mida nemad peavad või tohivad teha kuidagi õiguslikult. See tegelikult tundub pigem üle reguleerimisega. Kõike ei pea õigusaktis reguleerima," ütles kommentaariks sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.