"Pealtnägija" aitas lahendada Konstantin Pätsi tooliga seotud mõistatuse

Foto: ERR

Möödunud nädalal tähistas Eesti vabariik 103. sünnipäeva, kuid perekond Tõnuri jaoks lahenes ühtlasi üks mõistatus, mida nad kandsid endaga läbi kolme põlvkonna. Nimelt säilitas pere salaja läbi okupatsiooni ja ka taasiseisvumise järel mitut eset, sealhulgas tooli, mis kuulus väidetavalt Konstantin Pätsile, sõjaeelsele presidendi kantseleile ja riigikogule. "Pealtnägija" võttis ette niidiotsad ja appi ajaloolased ning eksperdid ja aitas perel mõistatuse lahendada.

Ajalooline detektiivilugu hakkas hargnema esmapilgul asjassepuutumatus olukorras. President Kersti Kaljulaid külastas jaanuaris Virumaal Hüpandi talu, sest piimafarmi perenaine Krista Tõnuri on üks noore põllumehe tiitli nominent. Kohtumisest jäid soojad mälestused ja fotogalerii, kuid ühtaegu meenutas presidendi visiit legendi, mida Tõnuri peres läbi mitme põlvkonna kanti.

"Sellest jäi meile nii meeldiv ja positiivne mulje, et meie riigi president tunneb huvi, kuidas tavalised inimesed ka elavad, mitte ei käida ainult ilusates ja uhketes kohtades ja väga edukates kohtades, siis miks ei võiks sellisele presidendile sellise kingituse teha, et see tagasi anda?" rääkis hõimlane Ann Tõnuri "Pealtnägijale".

Nimelt on suguvõsa valduses hulk ajaloolisi esemeid, mille nende vaarisa, endine Toompea ja Kadrioru losside ametnik Richard Tõnuri 1941. aastal nõukogude okupantide käest päästis ja mida 80 aastat käest kätte edasi anti. Kõige uhkem ese on trooni meenutav tool, mis väidetavalt kuulus president Konstantin Pätsile.

"Meie käes on ta olnud praktiliselt terve minu elu, pluss isal käis ta kaasas praktiliselt terve elu. Sünnist kuni surmani oli tal see olemas," märkis mööblipäästja lapselaps Eero Tõnuri.

"Mina mäletan seda kui päästetud kunstiteost, Eesti riigi ühte ilusat ja olulist asja. Selleks, et ta hävitamisele ei läheks, võttis vanaisa selle kaasa," rääkis mööblipäästja lapselaps teine lapselaps Kai Treier.

Kas tegu on tõesti Eesti vabariigi esimese presidendi mööbliga, nagu legend väidab, ja kui väärtuslikud esemed on, nad õieti ei tea. Aga kui artefaktid osutuvad ehtsaks on ajaloolaste sõnul tegu olulise leiuga kas või juba selle pärast, et pole alles palju toole, millel istunud Eesti riigi juhid ajaloo pöördelistel hetkedel.

"Selle suure asja juures on juba see väga oluline info, et ilmus välja informatsioon, mis on alati kõige tähtsam," sõnas mööbliajaloolane Viljar Vissel.

"Kui me teame, et egemist on mööbliga, mis on nende isikutega kokku puutunud, siis kujutage ette, mis väärtus sellel on," märkis restauraator Mati Raal.

Selleks, et mõistatus lahendada, tuli esmalt põhjalikumalt tutvuda peategelasega. Pere mälestuste, arhiivi, vanade ajaleheartiklite ja isegi KGB toimiku põhjal joonistus välja järgnev pilt: 1906. aastal sündinud Richard Tõnuri on rohkem tuntud kui Eesti skautluse eestvedaja esimese vabariigi ajal. Tööalast karjääri alustas hilisem kahe lapse isa 1920ndatel Toompea lossi käskjalana, aga tõusis lõpuks komandandiks, mistõttu elas ka mõnda aega perega ametikorteris lossi läänetiivas.

Eero Tõnuri sõnul armastas Richard end ise nimetada kojameeste ülemaks. "Eks see on nagu majandusjuht, kes tagab lossi heakorra, koristab. Tseremoniaalne osa tööst oli lipu vahetamine Toompea lossis."

"Ta oli seal Eesti ajal, esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, Saksa okupatsiooni ajal – ta oli väga mitme valitsuse teenistuses seal majaperemehena," lisas Kai Treier.

Tool päästeti otse lossi keskküttekatlast

Kui "Pealtnägija" veebruari alguses uurimist alustas, olid pere enda mälestused lünklikud ja isegi lapselapsed ei teadnud täpselt vanaisa elukäiku. Lisaks fotoalbumitele leidis pere oma panipaikadest kaks eset, mille lossi komandant olevat punaste eest päästnud. Esiteks, riigivapiga kell, mida võidi kasutada Eesti vabariigi aegses riigikogus istungite juhatamiseks, ja teiseks 19. sajandi lõpust pärit renessansistiilis tool, mille kohta perekond teab, et selle omanik oli Eesti vabariigi esimene president.

Nimelt, kui Päts 1940. aastal punaste poolt asumisele saadeti, oli Tõnuri põgusalt ka Kadrioru laojuhataja ja päästis legendi kohaselt tooli otse lossi keskküttekatlast.

"Tõenäoliselt oli see 1940.–41. aasta külm, mis oli tõeliselt käredate temperatuuridega ja ega venelasel ei olnud kütet varutud ja nad hakkasidki Kadrioru lossis lihtsalt mööblit otsast põletama," selgitas Ann Tõnuri.

"Kuidagi ta selle ära susserdas," sõnas Eero Tõnuri. "Seda versiooni, mismoodi täpselt ma öelda ei oska, aga kuidagi kõrvale see tal tõmmata õnnestus."

"Mu vanaisa ei olnud ainukene, kes uskus, et nõukogude okupatsioon tuli, varsti ta lõpeb ja siis läheb vana elu edasi. Tema hinges ikka ootas, et Eesti vabariik tuleb varsti tagasi," märkis Kai Treier.

Richard Tõnuri kohta on rahvusarhiivis säilinud KGB toimik, kust muu hulgas selgub, et Richard oli sõja järel pikalt redus Läänemaal ja Vormsi saarel, kuna kahtlustati, et pikaaegne lossi komandant võis olla saksa mõjuagent.

Kuna Richard Tõnuri saadeti 1949 ka Siberisse vangilaagrisse, kust tal õnnestus küll neli aastat hiljem naasta, ja nõukogude perioodil räägiti sinimustvalgetest teemadest poolihääli, pole lõpuni selge isegi, palju Toompealt või siit Kadriorust pärit esemeid oli, kuid toosama tool oli aastakümnete jooksul Tõnurite kodus kesksel kohal.

"Korter oli hästi kummalise ehitusega ja läks mitte läbi ühe, vaid läks pikalt läbi kahe-kolme toa. See tool oli kõige tagumise toa keskpunktis läbi mitme toa vaadata. Ta oli pandud kohe niimoodi tseremoniaalselt välja," meenutas Eero Tõnuri.

Ann Tõnuri märkis, et sellele toolile ei olnud soovitav istuda. "See ei olnud niisama mängimiseks. Kui lapsed sündisid, siis ega neil ka ei lubatud."

Richard Tõnuri ei jõudnud vabariigi taastamist ära oodata, sest suri 1982. aastal 75-aastasena. 1993 tegi tollane teleajakirjanik Raul Rebane Eesti Televisiooni loo, kus uuris, mis sai viimasena enne okupatsiooni algust Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalgest lipust. Üllatusega selgus, et vastust teadis Richardi poeg Rein Tõnuri, kes oli ühtlasi juhuslikult Rebase onu.

"Isa arreteeriti ja see lipp olevat õmmeldud minu voodimadratsi vahele, ja meil olid läbiotsimised siin kaks või kolm korda ja minu teada see lipp põletati siinsamas Toompea lossi korteris ära. Ema närv ei pidanud lihtsalt vastu, et seda enam säilitada," rääkis Rein Tõnuri tollal.

Raul Rebane rääkis, et Rein Tõnuri vihjas nagu Konstantin Pätsile kuulunud tool oleks veel alles ja üle elanud nii Vene kui ka Saksa aja.

"Tol ajal ajakirjanikuna muidugi veri lõi vemmeldama ja ma nägin selle tooli ära. Isegi istusin korra selle peal, aga lugu ei teinud ja avalikuks ei teinud kõik need 28 aastat, sest otsus, mida selle tooliga teha ja millal see avalikuks teha, kuulus perekonnale ja ma austasin seda," selgitas Rebane.

Tooli tagastamiseni asi kunagi ei jõudnud, sest Rein oli uues Eestis pettunud kuni oma surmani 2017.

"Ta ei olnud selleks valmis, sest ühiskond oli, nagu ta oli. Uue sajandi alguses oli ta poliitilistes asjades suhteliselt kibestunud," tõdes Eero Tõnuri. Ta oli ju paratamatult see põlvkond, kes Eesti aja alguseks oli 50+. 3.52 See põlvkond oli väga suures osas pettunud. Õhku ta jäi ja me väga ei surunud talle seda peale ka. Sel hetkel ta selleks valmis ei olnud," tõdes Eero Tõnuri.

Ainult osaline tõde

Tool ja teised esemed vajusid unustusse, kuni Kersti Kaljulaidi farmikülastuseni, millest loo alguses juttu oli. Veebruari lõpus kaasas "Pealtnägija" uurimisse restauraatorid-mööbliajaloolased Mati Raali ja Viljar Visseli. Raal oli leiust rabatud – esiteks on tool suurepärases seisukorras ja teiseks olid ajaloolased seda ammu taga otsinud.

"Mul läks seitse sekundit aega selleks, et see vaste leida, sest ma olin juba kunagi selle tooli leidnud. Ajaloolisi interjööri- ja mööblikogusid läbi kammides ma ajaloomuuseumi negatiivide kogust leidsin Lillendefeldi maja ülespildistatud sisevaated ja seesama kaunitar seal niimoodi peal ilutses," rääkis Vissel.

"Kuna mul on ajaloolasena pisut meditsiinilist lähenemist nõudev mälu, siis ma tundsin ta kohe ära. See oli väga tore äratundmine," lisas Vissel.

Asi tundus olevat lahendatud ja tool näib olevat pärit Toompeal asuvast riigivanema majast, kus praegu tegutseb Saksa suursaatkond, aga 1930. aastatel asus Konstantin Pätsi residents. 

Seega rangelt võttes vastas pere legend tõele osaliselt. Toolil istus Päts, kuid enne presidendi tiitli saamist. Ajaloolastega arhiivis edasi tuhlates avastas "Pealtnägija" mitmeid omaaegsed artikleid, kus Pätsi töö- ja eluruume põhjalikult käsitletakse. 

Üks põnev leid on 1921. aasta detsembri Päewalehe artikkel, kus äsja riigivanemaks saanud Pätsist püüti luua kuvandit kui askeetlikust, talupoeglikust riigipeast, ehkki tegelikult armastas ta juba siis stiilset mööblit.

"Seal rõhutatakse korduvalt, et siin ei ole mingit luksust, aga seinte peal on selle eest näiteks Kreutzwaldi pilt. See on see eestluse tõusuaeg, kui oli vaja rõhutada, et meile seda sakste luksust ei ole vaja. Mingi antiikmööbel seal oli, aga rõhutati kõike muud," selgitas Raal.

Visselile ei andnud asi siiski rahu. Pere väitel päästis Tõnuri tooli Kadriorust. Ta kammis vanu arhiive ja avastaski toolist veel ühe uduse foto, mis tehtud 30ndate keskpaigas Kadrioru lossis teisel korrusel asunud Pätsi töökabinetis. Hiljem leidis Vissel veel parema kvaliteediga versiooni, kus tool juba selgesti näha. Asukoht täpselt Pätsi laua ees viitab, et toolil istusid presidendi kõrged külalised.

"Eks seal said visiidijärgselt natuke privaatselt juttu ajada külalised Laidonerist kuni mõne välisriigi presidendini välja. Eks nad seal suuri asju ajasid ja rääkisid teinekord ka midagi isiklikku," rääkis Vissel.

Lisaks eelnimetatud kellale ja toolile teadis pere, et nende käes olid ka lõvikujud, mis olid kolimiste käigus kusagile nii ära pandud, et keegi üles neid ei leidnud. Viimane kord, kui Kai Treier neid nägi, oli tema oma pulmas, kui isa neid esimest ja viimast korda avalikult näitas. Need on Eesti presidendi kõnetoolilt pärit lõvid.

Nüüd tundis Kai samad lõvid ära tänavuses vabariigi aastapäeva programmis.

"Vabariigi aastapäeval oli Eesti Televisiooni saade "Presidendid" ja sellel hetkel, kui hakkas Konstantin Pätsi lõik, nägin ma neid kujusid kõnepuldi küljes," meenutas Treier. "Ma algul kahtlesin selles, sest nad tundusid väga teistsugused. Aga uuesti vaadates ma olin peaaegu kindel, et teisi samasuguseid ei ole."

Raal märkis, et tema kutsub üles neid jätkuvalt edasi otsima ja need lõpuks üles otsima.

Vanamööbli ekspertide ja ajaloolaste sõnul on see üks viimaste aastate erilisemaid leiulugusid teise maailmasõja aegsest Eestist. Teisipäeval pakkis perekond tooli kilesse ja sõitis koos "Pealtnägijaga" Ajaloomuuseumisse, mille töötajad plaanivad seda tooli juba lähiajal rahvale eksponeerida.

Perekond Tõnurite jaoks on see 80 aasta kestnud saaga õnnelik lõpp. "Mul on kergendus. See oli nagu üks väike ülesanne, mis meile oli jäänud," tõdes Eero Tõnuri.

Krista Tõnuri usub, et Richardil oleks väga hea meel, et nad tooli riigile tagasi andsid. "Ta oli eestimeelne inimene. Ma arvan, et tool on nüüd oma õiges kohas."

"Taevas pidu käib neil nüüd ilmselt. Nad tähistavad seda seal ikka korralikult, kindel see," lisas Ann Tõnuri.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: