"Kui loometiimiga mõtlesime seda - Paavo ja Paul Piik, Anneli Arusaar ja Sander Mölder - siis mingid märksõnad olid õhus ja hakkasime mõtlema ja välja pakkuma," rääkis Kalmet, kuidas vabariigi aastapäeva kontserdi jaoks teemasid mõeldi, proovides toetuda möödunud aastal Eestis toimunule.

Nii mõnegi sümboli kasuks rääkis see, et neil puudus ühene tõlge. Näiteks võis nätsumulli puhuvatest näitlejatest erinevalt aru saada. "Mull on mitmeti mõistetav. On mulli ajama, eks me kõik oleme natuke oma mullis, saame selle info oma mulli seest, ja räägime seda juttu edasi, mis seal kuulsime, ajame oma mulli. mõned ajavad rohkem mulli, mõned vähem," rääkis ta.

"Samamoodi viiplemine, me oleme ka mingisuguses mullis ja kõik saavad samamoodi aru, aga ei ole nii, sest mõnele inimesele jääb tavalisest "Ringvaate" saatest puudu, sest nad ei saa kõike kättte."

Ka György Ligeti sümfooniline poeem sajale metronoomile peitis endas mitut mõtet. "Tiksumine on jälle meile tuttav sellest aastast, tundub, et tiksumist tuleb veel," viitas ta uutele saabuvatele koroonapiirangutele. "Tiksumine on teatud rütm, samas võib see näidata ka mingit paigalseisu. See lugu oli sajale metronoomile, üks number on sajale väga lähedal. Kes tavaliselt on publikus, siis mingis kontekstis tundub see nagu aplaus."

Metronoomid saatsid Kinoteatrile inimesed üle Eesti. "Meil oli üleskutse, inimesed saatsid oma metronoome esinema," rääkis Kalmet. "Panime nad sinna seisma ja neid tuli ka kogu aeg üles keerata, joosta ja käivitada."