Petrov ütles ERR-ile, et ta on presidendi tunnustusest väga liigutatud, kuid samas tekitab see ka hämmingut.

Petrov rääkis, et kui paljudele inimestele tundus vabatahtlikuna kriisikodusse vanurite hooldajaks minemine erakorraline, siis temale mitte.

"Ma ütlen ausalt, et ma ei oleks seda teinud, kui see oleks minu jaoks erakorraline olnud. Ma ei läinud mingit erakorralist asja tegema," sõnas ta.

Petrov tõdes, et appi minemine oli osalt justkui pea ees tundmatusse hüppamine, kuid ta oli kindel, et kui teeb kõike nõuetele vastavalt, siis ta koroonaviirust ei saa.

Kriisikodus abistamine pani Petrovi noortele teise pilguga vaatama.

"Kergendus oli see, et seal oli vabatahtlikke, kes kõigest südamest tahtsid aidata, tegid mida iganes, kas oskasid või ei hooldamise mõttes, aga nad tegid. Noored vabatahtlikud liigutasid mind pisarateni. Mul jäi suu lahti selle südamlikkuse ees," rääkis ta.

"Noorte inimeste peale ma vaatan küll nüüd parema silmaga. Enne ikka tikkusin ütlema, et ah, noored...," lisas ta.

Petrov plaanis oma kogemused ka päevikusse kirja panna. Ta tegi seda kaks päeva, aga lõpuks kujunes see ikkagi raskeks. "Ma ei jaksanud seda teist korda läbi elada," selgitas ta.