"Isa hakkas ehitama ühte meeletut suurt maja suvilarajooni keskele. See pidi vist olema neli korrust ja lift ja no kujutage ette madalad, väikesed suvilad ja siis kerkib selline võimas loss – tootmiskompleks, pood, elupinnad, talveaed ja mida kõike seal pidi. Selle maja vundamendi valamised on ikka silme ees. Ja hiljem ka, kui hakkas suur suhkru- ja konjaki- ja veiniäri, siis isa laod olid mast laeni täis ja siis autod olid Kiisal kioski ees üle Eesti kokku tulnud, et saaks oma suhkrukoti kätte. Need ajad on ehedalt meeles," rääkis Toivo Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Madis meenutas, et esimese ärikokkuleppe sõlmis ta moldaavlastega, kellelt ta sai konjakit ja veini.

"Mulle lähedal olevad inimesed kõik ütlesid, et ole ettevaatlik, need on poolmustlased. Aga nad tõid ausalt koormad kohale ja ma maksin neile raha kohe kätte, raha hakkas kohe ringlema," ütles Madis, lisades, et nii saigi tema eraettevõtjana tegutsemine hoo sisse ning peagi tuli pakkumisi teisigi. Näiteks sai ta peagi Ukrainast kümme tonni suhkrut, mille müüs ära kahe päevaga.

"Sealt tulid kaebused, et mina olla kõik selle liikluse ära seganud, tänav on rahvast täis ja kuskil pole liikumise võimalust jne," meenutas Madis, kuidas suhkrusoovijaid oli väga palju.

Pahameelt tegi kohalikele ka see, kui poes müüjana töötav Toivo kaupu võlga ei andnud.

"Isal oli kioskis võlaraamat, kus pikapeale ikka sissekandeid tuli sõpradele ja külarahvale, kellel parasjagu raha ei olnud. Pikapeale taipas külaseltskond, et kui mina müüja olen, siis see raamat jääbki sinna laua alla ja seda välja ei võeta, siis tuldi kaebama isale, et kas poiss on sul lolliks läinud, et ei annagi võlgu," kirjeldas Toivo ja lisas, et kuigi kaebuseid tehti aeg-ajalt küll, sai Madis siiski kohalikega hästi läbi ja kui keegi abi vajas, pöörduti alati just Madise poole.

Mingil hetkel läks äri nii hästi, et toas olid rublade virnad.

"See oli see moment, kui rangelt keelati ära rublade kasutamine. Seal mingisugune kogus vahetati ära ja rohkem kasutada ei tohtinud. Minul tuli Moldaaviast veinikoorem ja seal maksis rubla. Mul ei olnud mingit probleemi. Rahvas oli küll omad rahad ära vahetanud, aga tasku põhja oli neid väiksemiad ikka jäänud. Ja siis oli sõna otseses mõttes rahakuhi. Me istusime ümber rahakuhja, lappisime neid, panime kummipaela ümber ja kõik läks minema," rääkis Madis ja lisas, et käis ka kord ise Moldaavias veinil järel, sularaha kohvriga kaasas, ent kaupa toodi putkasse ka lähemalt.

"Mäletan ka, kuidas me käisime linnas kauba järel – küll õlletehases, küll Leiburis ja limonaaditehases ladusime mikrobussi täis ja siis sõitsime rõõmsalt tagasi Kiisale, ühes käes soe aurav Kirde sai ja teises limonaad," meenutas Toivo.