Reeve tõdes, et tahab oma saadetes välja tuua nii erinevate paikade valguse kui ka varjud – muresid ja probleeme leiab ka ilusates kohtades ning rõõmu leiab ka esmapilgul hirmsates paikades. Seetõttu meeldib Reevele ka näiteks slumme külastada ja uurida elu äärmusi.

"See mind selle töö puhul köidabki ja see muudab reisimise nauditavaks. Ma saan käia erakordsetes kohtades, mis on kas erakordselt ilusad, erakordselt üllatavad, mõnikord ka erakordselt ohtlikud, aga see tekitab emotsioone ja annab kogemusi," rääkis Reeve.

Ta nentis, et saadetes kajastatavad lood on sageli emotsionaalselt rasked ja tekitavad temas ka viha ja raevu. Tihti saadavad emotsionaalsed lood Reeve'i ka tükk aega pärast loo tegemist. Näiteks on tal siiani meeles 2010. aastal tehtud lugu 10-aastasest Banladeshi poisist, kes perekonna toitmiseks klaasivabrikus töötas.

Lisaks emotsionaalsetele olukordadele tuleb aga ette ka ohtlikumaid situatsioone. Näiteks kui Reeve ja ta meeskond Ukraina ja Moldova vahel asuvas Transnistrias reisisid, peeti neid spioonideks.

"Tunnistan, et proovisime filmida salajast Vene sõjaväebaasi. Me olime miili kaugusel, roomasime kaameraga põõsastes ja KGB tuli kohale. Nad võtsid meid kinni ja viisid KGB peamajja arestikambrisse. Kui lugu lühidalt kokku võtta, siis nad kuulasid meid üle ja küsisid, kas me oleme spioonid," meenutas Reeve.

Ta lisas, et oli paar päeva varem nende reisijuht Larissale rääkinud, et ta ema väidab, et nad on sugulased Christopher Wreniga, kes on Londonis kuulsate hoonete arhitekt.

"See jutt avaldas Larissale väga muljet. Ta tuli KGB peamajja ja kloppis keset ööd uksele ja hüüdis: "Mida te teete? Te ei saa neid inimesi arreteerida! Te teete Transnistriale hirmsat häbi – ta on Inglise kuninganna sugulane!" Ja KGB lasi meid keset ööd vabaks ja nad andsid meile oma mütsimärgid suveniiriks," jutustas Reeve.

Sugugi mitte alati ei ole aga teejuhid sõbralikud ja heatahtlikud olnud. Reeve'i sõnul on tulnud ette olukordi, kus teejuhid on saatemeeskonda alt vedanud, sest nad on olnud kas näiteks purjus, narkouimas või hoopiski valitsuse luurajad.

"Autojuhid, kes meid Lääne-Aafrikas džunglisse viisid, kuulsid järsku oma ülemuselt, et nad peavad meilt küsima tuhat dollarit lisaks, et meid edasi viia. Me ütlesime, et me ei maksa seda mitte mingil juhul ja nad ütlesid, et jätavad meid siis džunglisse," rääkis Reeve, lisades, et nad lootsid, et autojuhid siiski leebuvad ja sõidutavad neid edasi, ent see lootus oli asjata – raha saamata sõitsid autojuhid minema ja jätsid võttemeeskonna Ebola viiruse tsooni üksinda seiklema. Pärast pikka kõndimist jõudis meeskond aga uurimisjaama, kus neile ka abi pakuti.

Reeve rääkis ka, et naudib oma tööd väga ja soovib sellega edaspidigi jätkata. Reisimine on üks ta lemmikuid tegevusi ja ta usub, et kui koroonapandeemia kord lõpuks möödas on, asuvad inimesed taas rõõmsalt uusi paiku avastama.