"Mul on lihtsalt tohutult palju süntesaatoreid," tunnistas Kasar. "Ma olen olnud korralik šoppaja, üle maailma olen neid kokku kahmanud ja ka Eestist kihvti ajalooga pille leidnud."

Muusik rääkis, et eelistab vanu pille tänapäevasele arvutile. "Mulle lihtsalt meeldib oma sõrmede all tunda asju, mind see ekraan nii ei eruta. Loomulikult on tänapäeval arvutiga lihtsam ja kiirem, kõvasti kiiremini saab laulu valmis, aga mulle meeldib tajuda, kompida neid asju ja see tunnetus on teine," selgitas ta. "Ka see heli on minu kõrvale soojem, ta pole nii kliiniline. Kui vanasti muusikud nägid vaeva, et muusika oleks puhas, sest seal oli palju kahinat tänu analoogtehnikale, siis tänapäeval on minu arvates vastupidi - palju nähakse vaeva, et kunstlikult kahinaid juurde tekitada."

Ta naljatles, et mida halvemini on pill ehitatud, seda huvitavam ja ettearvamatum kõla sellel on. "Igal pillil on oma karakter, vahel teevad pillid midagi sellist, nagu neil oleks oma hing sees," rääkis Kasar. "Sina võid mängida oma asja, aga tema teeb ikka nii, nagu tema tahab. See on huvitav ja intriig ja see mulle meeldib väga."

Enda lood kirjutab muusik elust enesest. "Minu laulud kajastavad seda elu, mida ma elan, nii, nagu ma asju näen, maailma näen ja tajun. Ma ei aja midagi taga, et oleks hästi päevakajaline." Nii räägib tema hiljutine lugu "Kaebuste m2rkmik" sellest, kuidas sooviks kaebused teise inimese kohta kuskile kirja panna, et need sinna jääksid. Päevakajalisemal teemal oli tema mullu kevadel ilmunud laul "2 m", mis oli inspireeritud karantiini ajal kehtestatud 2+2 reeglist.

Samas ütleb Kasar ise, et inspiratsiooni muusika loomisel ta otseselt ei usu. "Ma olen seda alati öelnud, et ma sellesse inspiratsiooni ei usu. Muusika kirjutamine on oskustöö, suur töö, elukestev õpe. Mida rohkem sa kirjutad, seda rohkem ka tuleb."

Ta rääkis, et talle meeldib minna stuudiosse, eksperimenteerida, pilli mängida ja harjutada, laulda ja laule kirjutada. "Ma olen nii harjunud seda tegema, see on sama, et ärkad hommikul üles ja jood tassi kohvi. See on nii tavaline minu jaoks. Ma lähen stuudissse, see on nagu tavaline töö päev ja võib-olla teen seda suurema kirega kui mõni inimene tööd teeb."

Kerge on ka muusikasse täiesti ära kaduda. "Need, kes on mind ka visuaalselt näinud, mitte ainult kuulnud, need näevad, et küll on suur mees. Stuudiovärk aitab selle vastu, et sa ei söö päeval. Sa oled nii asja sees ja siis sa lihtsalt ei söö. Kui sa suudad nii, et sa õhtul ka ei söö, siis on veel eriti hästi. Igatpidi kasulik on see töö tegemine!"