Aastast 2020 on palju rääkida. Muusikaringkonnad, eriti kontsert- ja tantsumuusika skeened on üle elamas väga valusaid aegu. Kuidas kohtles sind eelmine aasta, kas su tööelus on tulnud teha seetõttu palju ümberkorraldusi?

Võin öelda, et olen õnnelik, sest 2020. aastal olid mul mõned suurepärased projektid. Ma miksisin päris palju singleid ja albumeid ning lindistasin isegi televisiooni jaoks kolme muusikaüritust. Alustasin ka tööd saksa Youtube'i kanalil The Producer Network, kus annan miksimise alaseid näpunäiteid ning intervjueerin teisi produtsente ja insenere. Paljudel minu muusikutest sõpradel ja kolleegidel on rasked ajad, aga paljud neist üritavad jääda positiivselt meelestatuks, on avatud uutele väljakutsetele ning loovad uut muusikat.

Bänd Gram-Of-Fun on olnud privilegeeritud, nende kahe singli "Lost In A Dance" ja"Melancholy" valmimisel on ka sinu käsi mängus. Kas sa kirjeldaksid palun, kuidas näeb välja tavaline loo miksimise protsess ja mis on sinu jaoks selle juures kõige keerulisem?

Mul oli hea meel neid kahte lugu miksida, sest et nad on nii hästi produtseeritud ning mul oli lihtne lisada enda osa hästi ettevalmistatud loole. Tavaliselt vaatan ma alguses, enne miksimist üle, mida oleks vaja loo instrumentide juures muuta või parandada. Seejärel püüan leida hea tasakaalu helide ja üleüldise kõla vahel ning kuulan veelkord, kas mõni element või koht vajab parendamist. Aga nende kahe, Gram-Of-Funi looga oli see väga lihtne.

Mida sa arvad "Lost In A Dance" loost ja selle potentsiaalist? Missugust muusikat sa igapäevaselt kuulad?

Minu arvates on "Lost In A Dance" hea segu 1980ndate ja tänapäeva muusikast. Kõik esitajad ja instrumendid kõlavad värskelt ja veavad kogu lugu õiges tempos ning energias. Minu personaalne lemmik playlist Spotifys hõlmab lugusid kõikidest žanritest. Kui ma kuulen midagi, mis mulle meeldib, siis kasutan Shazami, et teada saada, mis looga tegu ja lisan selle oma Check This playlist'i. Mõnikord olen täiesti üllatunud, mida sealt leian. Tavaliselt ei mäleta ma ei artisti ega loo nime, kuigi mulle alati meeldib see, mida sealt kuulan.

Kui tähtis on sinu arvates õppida muusika produtseerimise ja heliinseneeria alustalasid, arvestades seda, et enamik muusika valmistamise protsessist on liikunud sülearvutitesse koos midi-klaviatuuri ja sämplitega?

Ma arvan, et tänapäevaste moodustega muusika loomises ei ole mitte midagi valesti. Kui tulemus on hea ja kõnetab inimesi ning artist kasvatab oma kuulajaskonda, siis ei ole muusika päritolul vahet. Aga alati, kui vaatan mõnda dokumentaalfilmi või töötan suurpäraste artistide ja produtsentidega, märkan, et paljud neist tunnevad väga hästi seda maailma. Olgu nad siis laulukirjutajad, produtseerijad või heliinsenerid. Leian, et on oluline end harida, püsida uudishimulik, õppida ja oma oskusi parandada. Need on ka põhimõtted, millega ma ennast värske ja motiveerituna hoian.

Kui ma sooviksin alustada muusika produtsendi karjääri, mis oleks need kolm kõige tähtsamat oskust, mida vajaksin?

See võib tunduda pisut esoteeriline, aga olles umbes kolmekümmend aastat sellele alal tegutsenud, ütleksin: "Õpi, kuidas kuulata, õpi, kuidas suhelda. Järgi oma instinkte ja südant."

Sa oled mitmeid aastaid töötanud koos sellise ülemaailmselt tuntud bändiga nagu Guano Apes. Kuidas on bändi edu sinu tööd ja karjääri mõjutanud?

Kui Guano Apesiga 1990ndate lõpus tööd alustasin, oli see minu jaoks hiilgav võimalus. Õppisin väga palju väga andekatelt muusikutelt ja produtsentidelt. See oli samal ajal väga äge ja hull aeg! Samuti tuli mulle kasuks, et sain väljaspool oma kodulinna Berliini töötada nii paljudes suurepärastes stuudiotes. Lindistasin ning miksisin tol ajal palju plaate Guano Apesi plaadifirma Gun Records jaoks. Loomulikult andis see minu karjäärile tohutu tõuke.

Vanematele eesti lugejatele ja muusika armastajatele on Guano Apes üsna teada-tuntud. Bänd esines ka Tallinnas 2011. ja 2014. aastal. Kas sa oled midagi Eestist või näiteks Tallinna muusika ringkondadest kuulnud? Kas Gram-Of-Fun oli sinu esimene Eesti bänd kellega koos töötada?

Pean vabandama, aga ei tea midagi Eesti või Tallinna muusikast. Gram-Of-Fun oli esimene Eesti artist, kellega töötasin. Aga pean mainima, et isegi saksa keelt kõnelevad riigid vahetavad üksteise vahel üsna vähe muusikat. Mul pole õrna aimugi, mis toimub Austrias või Šveitsis, kuna Saksa raadio või stream'imise kanalid mängivad harva teise maa muusikat. Mul on küll mõned playlist'id, kus on pärit muusikat üle Euroopa ja maailma ning mida ma väga naudin. Nii et võib-olla olen isegi mõnda oma lemmikut Eesti lugu sealt kuulanud, aga lihtsalt ei tea seda.

Lugu "Lost In A Dance" osaleb konkursil Eesti Laul, mille võitja osaleb ka Eurovisioonil. Võib olla üllatav, kui palju eestlasi jälgib Eurovisiooni ülekannet. Näiteks 2019. aastal jälgis peaaegu pool meie elanikkonnast Eurovisiooni finaali läbi televisiooni. Kuidas on lood Saksamaal, kas teie armastate Eurovisiooni sama palju?

Paljud sakslased naudivad Eurovisiooni: sealset sõud, kostüüme, efekte, koreograafiat ja laulude vahelduslikkust. Ja loomulikult loodame alati, et just meie artist võidab. Üks minu eredamaid Eurovisiooniga seotud lapsepõlve mälestusi on ajast, kui saksa laulja Nicole võitis võistluse 1982. aastal lauluga "A Little Bit of Peace". Terve riik oli väga elevil ja rõõmus.

Kas sa räägiksid oma kõige imelikumast või naljakamast töömälestusest?

Üks naljakamaid või imelikumaid momente oli kindlasti Guano Apesiga "Walking On a Thin Line" albumi salvestamise sessioonil. Stuudio omanik kutsus meid ühel õhtul oma vahemere restorani ning võõrustas meid seal rikkalikult. Meid kostitati suurepärase õhtusöögi ning mõne liiga maitsva veiniga. Järgmisel päeval, umbes 12 paiku lõunal tulime kõik stuudiosse lindistama. Kõikidel meil olid päikeseprillid silme ees – koos suure pohmelliga – aga Stefanil [Guana Apes bassimängija – toim.] õnnestus salvestada oma bassi osa ühe loo jaoks ainult esimese korraga. Ja see oli ka kõik, mida me sel päeval stuudios tegime!