Raagi sõnul on üsna selge, et värvitud klipp "Kevadest" on kiirustades tehtud.

"Teisest küljest, kui sa värve määrad, siis sa võid alati vaadata, millist tüüpi värvigammat sa soovid sinna saada, sest ka läbi filmitegemise ajaloo on värvimood olnud väga erinev," selgitas ta.

"Kui võtta esimesed värvifilmid, mis olid 30. ja 40. aastatel tehnovärvides, siis täna ei tundu need üldsegi mitte loomulikud. Aga omal ajal küll."

Kui mõelda sellele, millist filmi võiks värvida, siis on need Raagi sõnul sellised, kus särts on filmi sisse kirjutatud, filmi põhiaur on läinud situatsioonile ja näitlejakoomikale, nagu "Mehed ei nuta", mis võiks Raagi sõnul värvilisena olla täitsa põnev. Samamoodi "Noor pensionär" ja "Vallatud kurvid".

"Seda, kuidas mootorrattad sõidavad, oleks päris huvitav vaadata just nimelt dokumentaalsest vaatenurgast," selgitas ta.

Mustvalgetel filmidel on Raagi sõnul juures ka üks oluline nüanss. "Meie tajume mustvalget filmi nagu filmi, mis räägib vanast ajast. Mõnes mõttes, kui sa tahad vana aja hõngu alles hoida, siis hoia seda mustvalget alles."

Raag selgitas, et tolleaegsed operaatorid mõtlesid pildi kujundamisel ka väga palju valguse ja varju peale.

"Tänapäeval, kui minna võtteplatsile, siis lisaks valgusele ja varjule on kõik need gammad, millele nad mõtlevad; kasutavad tuhandeid eri filtreid, et saada seda õiget värvi kätte või mõtlevad sellele, kuidas järelproduktsioonis värvi keerata. Aga mustvalge filmi puhul ei olnud see teema."

Tema sõnul poleks vaja värvida filme, mis räägivad selgelt minevikuajast ja mis on väga selgelt kunstifilmid. Nende hulgas nt Kaljo Kiisa "Hullumeelsus", mille puhul mustvalgus töötab tema jaoks väga hästi selle filmi sõnumiga.