Peruus vanglas istunud mees: märgake ja aidake oma lapsi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Video: ERRFoto: Ken Mürk/ERR

Saates "Hommik Anuga" rääkis narkootikumide smuugeldamise eest kaheksa aastat Peruu vanglas olnud Andrus Mikiver oma elust ja sellest, kuidas inimene sellisesse kohta üldse jõuab. Kogemusest raamatu kirjutanud, loodab ta lapsevanematele südamele panna, et hätta sattunud lapsi tuleb märgata ja aidata.

Vanglasse jõudmine oli justkui valuliku lapsepõlve kulminatsioon. Mikiver mäletab enda sõnul lapsepõlveaastatest ka õnnelikke ja ilusaid hetki, kuid kõik muutus, kui isal tööõnnetuse tagajärjel jalg amputeeriti. "Siis hakkas alkohol järjest rohkem meie perre tulema, seda tarbisid nii ema kui isa. Siis hakkasid tulema kaklused kodus ja isa lihtsalt ei pidanud enam vastu ja ta lõpetas oma elu, kui ma olin 9-aastane," jagas mees valusaid mälestusi.

Üksikvanemaks jäänud ja viinakuradi küüsis, ei suutnud Mikiveri ema pakkuda tollal väga noorele poisile hoolt, mida ta vajas, ning Mikiver oli sunnitud enda eest ise hoolitsema. "Üheksa-aastane poiss, mida ma oskasin teha nii väga... Kodus ma ei tundnud ennast turvaliselt. Kõik, mida tahtsin, pidin ise endale tegema. Ma pidin lihtsalt kiiresti üles kasvama." Raha teenis ta algul näiteks varastamisega ning tunnistas, et murdis isegi majadesse sisse. "Mul oli vaja igapäevaseid asju, nagu näiteks riided selga panna või süüa, päevad lihtsalt üle elada. Elementaarne asi, mida ma oleks tegelikult pidanud kodust saama."

Kui vanem õde ta lõpuks enda juurde elama võttis ja ta hiljem Hollandisse hea palgaga töö sai, tundusid asjad paremuse poole liikuvat, kuid see oli hoopis suurema allakäigutee algus. Hollandis tutvus ta mehega, kes tegeles kokaiini transportimisega Ladina-Ameerikast Euroopasse, ja nii sai temast narkomuul.

 "Ma panin tähele, et seal oli üks naisterahvas, kes pidevalt tiirutas mu ümber ja vaatas mind, aga ma üritasin need mõtted, et ma jään nüüd vahele, peast ära saada," meenutab ta saatuslikku päeva Peruu lennujaamas, kui ta kokaiiniga vahele võeti. Kuus kilo kokaiini oli peidetud tema kotis nii raamatukaante vahele kui ka näiteks maapähkli koorte sisse.

"Mu kohver juba läks ja kõik oli kena, mulle anti tagasi mu pass ja pilet, et võin minna. Ja siis tuli üks vanem meesterahvas selle sama naisterahvaga ja ütles, et ta sooviks mu kotti vaadata. Mul ei olnud selle vastu midagi, ma ütlesin, et vaadake," rääkis ta. "Ta teadis täpselt, mida otsida. Ta võttis ühe pähkli, pani pähkli laua peale, võttis vöö pealt revolvri ja lõi pähkli lahti. Sealt alt tuli välja alumiinium, ta tõmbas tikuga sealt üle, see tikk läks tumesiniseks ja see oli see moment, kui mul pandi käed raudu."

"Hiljem vanglas olles sain teada, kuidas Peruu narkoärikad töötavad. Nad ikkagi aeg-ajalt kukutavad inimesi kinni, et nad saaks endale vaba voli töötada nii, et politsei neid ei puutuks," seletas ta. "Ma arvan, et mina olin üks nendest, sest nad teadsid lennujaamas täpselt, keda otsida."

Andrus Mikiverile määrati kaheksa aastat Peruu vanglas. Tema sõnul oli see sõna otseses mõttes põrgu. "Su elu ei ole seal mitte midagi väga väärt. Väga väikesest probleemist läheb ütlemiseks, tekib kaklus ja ma pean oma sõbra surnukeha välja vedama. Seda juhtus mitu korda."

Vanglas olles sai ta päriselt aru, mida teinud on. "Muidugi ma kahetsesin, kogu aeg. Reaalsus jõudis siis pärale, et mida ma nüüd teinud olen. Tegelikult kõik need otsused, mida ma tegin... Ma ei olnud neid vastu võttes kaine. Ma suitsetasin marihuaanat ja jõin alkoholi igapäevaselt, ma ei mõelnud selgelt, ma ei teadnud, mida ma teen. Ma lihtsalt läksin lollist mõttest Peruusse, otsisin austust või ma ei teagi, mida sealt otsisin."

Kuigi vanglasolek ei olnud tema jaoks lihtne ning isegi seal sees olles oli ta narkootikumide küüsis, suutis ta mingil hetkel endas elujõu taastada ning leidis endast soovi jääda ellu ja tulla tagasi koju. "See õhk, mida hingad, teine. See on kodumaa, see on midagi uskumatut. Ma olin ju peaaegu 12 aastat eemal," meenutab ta hetke, kui kodumaale tagasi jõudis.

Praeguseks on Mikiver elus kannapöörde teinud ning elab elukaaslase ja väikese pojaga Eestis. "Täna saan ma olla see isa, kellest ma ise väikesena unistasin. Ma üritan oma pojale anda hästi palju armastust," ütles ta. Samuti oma ta lõpetanud kooli ja leidnud töö ehituse alal.

Oma kogemuse on ta pannud raamatukaante vahele. Ta soovib kirjapanduga näidata inimestele, et muutused elus on võimalikud ja panna kõigile lapsevanematele südamele märgata, mis laste eludes toimub. "Tänapäeva maailmas on väga kerge ära eksida, veel rohkem, kui siis, kui mina üles kasvasin. Sünteetilisi aineid on järjest juurde tulemas, lapsed ka eksperimenteerivad. Nii et lihtsalt tuleb tähele panna, mis meie lastega toimub."

Kuid raamatu kirjutamine oli tema jaoks ka enda jaoks sellele eluetapile punkti panemine. "Ma tundsin, et see koorem, mida kandsin, oli lihtsalt liiga raske. Ma mõtlesin, et kui ma panen selle kirja, ma panen selle sinna kaante vahele, siis las ta sinna jääbki. Siit saab puhta lehega edasi minna."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: