Ljutjuk rääkis "Ringvaates", et igapäevane loomade ja looduse eest palvetamine on saanud tema elu osaks – iga päev ärkab ta umbes kella seitsmest ja lähebki kohe kirikusse palvetama.

Ljutjuk kolis Eestisse 1970ndatel, kuid Ukrainas toimuval hoiab ta senini silma peal. Kui 2014. aastal Ukrainas sõda algas, oli Ljutjuk humanitaarabi organiseerijate esiotsas ning lisaks võttis ta koha sisse ka rindejoonel, et kõige raskemas seisus hädalistele abikäsi ulatada.

Ukrainas olles kogus ta ka lugusid sellest, kuidas loomad ja linnud rindejoonel elavad ja inimestele hoiatavaid signaale saadavad. Näiteks tähendab kassi hüppamine Ljutjuki sõnul seda, et peagi plahvatab läheduses miin.

Ka Ljutjuk ise võlgneb oma elu eest tänu just linnule, kes valju häält tehes Ljutjuki hoiatas, et läheduses asuva puu juures on granaat. Selle ja mitmed teised lood on Ljutjuk muinasjutuvormis raamatusse kirjutanud ning Docpointi raames jõuab vaatajateni ka dokumentaalfilm "Sõda ja puuhobune", kus samuti nendest sündmustest juttu tuleb.