Tuisk tõdes, et filmi treilerisse on pandud vaid filmi kõige lõbusamad kohad ja tegelikult keegi kirstus habet ajama ei hakka.

"Minu hinnangul see film rääkis üksindusest. Nii palju, kui ma Rootsi kultuurist tean, siis seal on mure see, et inimesed jäävad vanaduses üksi ja surevad ka üksi. Kogu see film näitab matuseid ilma omasteta. Kõik toimingud tehakse üksi, aegluubis ja õnnetu laulu saatel," ütles Tuisk ja lisas, et Eestis sellist tendentsi ei ole ja pigem liiguvad matused lahkunu elu jaatava vormi suunas.

"Inimesed on väga altid tegema teistsuguseid matuseid, kui pakkuda neile välja võimalus, et ilmalikku matuse vormis on võimalik teha kõike, mida lahkunu oleks soovinud," ütles Tuisk ja lisas, et trend võikski liikuda selles suunas, et iga matus on lahkunu nägu.

Ta tõi näiteks, et ühel matusel osalejad võtsid näiteks ringi ja lugesid ette lahkunu lemmikluuletusi ja jagasid temast oma lemmikmälestusi.

"Lahkunu võib ka Meie Mehe saatel ära saata, ei pea olema ainult polka- või värsirütmis," sõnas Tuisk, nentides, et kui lahkunu on aga usklik ja koguduse liige, on olemas kindel vorm, mida matuse puhul järgida tuleb.