2006. aastal sai Kannusest Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor. Ligi samal ajal avastati aga ka, et Kannus põeb keerulist harvikhaigust, mis tema kopsude tööd segas ja hapniku omastamise keerulisemaks tegi.

"Minu kopse võib võrrelda šveitsi juustuga. Selles kopsus hakkasid alguses tekkima väiksed augud, lõppfaasis suuremad ehk alguses oli vene juust ja siis šveitsi juust," kirjeldas Kannus "Ringvaates".

Ta tõdes, et mõistmiseks, et asjad aina halvemaks lähevad, kulus omajagu aega. Ühel hetkel sai ta aga aru, et näiteks kõndimine ja jalgrattaga sõitmine muutusid tema jaoks aina raskemaks.

"10 aasta jooksul läks kõik tasapisi kehvemaks, aga ma ei püüdnud otsida põhjuseid või seoseid, vaid proovisin elada nii maksimaalselt, kui enesetunne ja tervis lubasid," ütles Kannus ja lisas, et umbes pool aastat pidi ta ka igal pool hapnikuballooni kaasas vedama.

Ühtegi ravi ei olnud sellele haigusele siis ega ole ka praegu. Ainus võimalus elujärge parandada on saada endale uued kopsud. 2018. aastal teavitati Kannust, et talle on sobivad kopsud leitud ning Kannus sõitis haiglasse operatsioonile. Ta tõdes, et tol hetkel tundis ta esimest korda elus päriselt hirmu ning kartis, et nüüd ongi kõik. Siirdamine läks aga kenasti ja peagi sai Kannus uute kopsudega esimese hingetõmbe teha.

"Kui sa oled uued kopsud saanud, siis sa pead hingamist harjutama. Nad tõmbavad tegelikult veel aasta jagu suuremaks ja laienevad sinu sees. See esimene hingetõmme oli ikkagi suhteliselt pinnapealne," sõnas Kannus ja lisas, et esimestel päevadel pidi ta endale hingamist pidevalt meelde tuletama. Nüüdseks on ta aga kopsudega harjunud ja elujõud on temasse tagasi tulnud.

"Kui sa oled sellisest loost läbi tulnud, siis sa väärtustad iga päeva," ütles Kannus.