Siim Sellis: vanaema soovitas mul trenni asemel sõnnikut visata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Sten Teppan

Endine suusataja Siim Sellis tõdes, et ta perekond oli tema suusatamise karjääri osas toetav, kuid aeg-ajalt tuli ette ka kommentaare, mis selle elukutsega kaasnevat väga ei soosinud.

"Vanaema on mõne korra ikka maininud, et mis sa seal niisama jooksed, mine viska laudast sõnnik välja – see on ka nagu trenn. Mul oli aga ka alati vastu öelda, et meil külas on joodikuid küllalt, kes käivad sõnnikut siin ja seal viskamas, aga ei ole neist keegi suusatajaks saanud," rääkis Sellis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." ja lisas, et ema ütles talle aga, et ärgu poeg tippsportlaseks saada soovigu, sest see on tervist kahjustav tegevus.

Emal oli ka õigus, sest just tervise pärast Sellis suusataja karjääriga lõpparve tegigi. Teda hakkasid kimbutama erinevad terviseprobleemid, mistõttu enam võistlusteks kuigi palju aega ei jäänudki – kogu aeg kulus haigusest taastumisele või haige olemisele.

"See asi läks aina hullemaks ja mingit lahendust ma ei leidnud. See lihtsalt ei pakkunud enam mingi hetk mõnu. Trenni teha oli super, sügisel trennid sujusid, aga kui talv peale tuli, jäin jälle haigeks. Tuju läks ära," nentis Sellis.

"Eks ma kuskile tasemele jõudsin ära, aga mul olid ka ootused kogu aeg üha kõrgemad. Kui midagi saavutad, siis tahad aina rohkem ja rahul ei ole kunagi, aga mida lähemale tipule jõuad, seda keerulisemaks elu läheb. Seda rohkem väikseid asju on vaja täppi panna, et veel ühte sammu edasi astuda," lisas ta.

Suurem huvi suusatamise vastu tärkas temas juba lapsepõlves, mil ta teises klassis sõprade eeskujul kooli ainsasse spordiringi läks. Margus Uibo eestvedamisel alustasid sügisel suusatrennis pea pooled nende kooli õpilased, talveks oli suurem osa neist aga kadunud. Sellis jäi kohusetundest aga punti püsima ja jätkas suusatamisega ka siis, kui kooli vahetas.

"Ega mul see koordinatsioon suurem asi ei ole ja loomulikult asjad väga välja ei tule. Kõik, mida ma tahan ära õppida, vajab ikkagi kordust ja kordust ja veelkord kordust – alles siis hakkab tulema," tõdes Sellis, et sporditee ei olnud lapsena kuigi kerge.

Ka telekast meeldis talle juba noorena suusatamist vaadata ja eelkõige köitisid ta tähelepanu just raja ääres olevad lipud.

"Ma joonistasin neid lippe ja arutasin emaga, öeldes, et ma loodan, et mõni eestlane võidab. Ema ütles, et see on ebareaalne, ei võida. Ütlesin, et soomlane võib ka, mille peale ema ütles, et see on juba parem, loodame siis, et soomlane võidab. Läks mõni aasta mööda ja said eestlased ka," meenutas Sellis.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: