Noorena oli Andrus aktiivne sportlane ja kaalus oma 199 cm juures veidi alla 100 kilo. Umbes 30-aastaselt hakkas kaal tõusma, seetõttu ka vererõhk ning teda vaevas pidev väsimus. Nelja aastaga tuli peale 50 kilo. Arsti diagnoosis Andrusel II tüübi diabeedi, mis kulmineerus väga kiiresti I astmeks.

"Veresuhkru näidud ainult tõusid, pidin süstima päevas vähemalt seitse korda insuliini ja sellega oli noorest põlvest suhteliselt raske hakkama saada," meenutas Valdmaa.

"Ainus asi, mis mulle rahu tõi ja andis enesekindlust, oli söömine. Kõik, mis sisse läks, see sisse jäi ja tegelikult ka ladustus, sest insuliinitootmist ei olnud. Süstidega sai küll veresuhkru paika, aga samas organism ei töötanud."

Insuliini kõikumine kasvatas söögiisu veelgi. Erinevad dieedid ei olnud jätkusuutlikud.

"Neid oli ikka mitmeid. 11 korda päevas süüa erinevaid toite, erinevaid portsjone. Ühel hetkel kaal tõesti langes, aga see tuli sama kiiresti või topelt tagasi pärast seda dieeti," rääkis Valdmaa.

"Mingil hetkel oli end juba valus vaadata ja loomulikult produktiivsus langes, kõik muu sinna juurde ja ühel hetkel oli käia üks tee, aga sihti enam ei olnud." Ta tunnistas, et ühel hetkel tekkis ka hirm, sest arstidepoolne sõnum oli, et 40-aastaselt oleks arvatavasti tal tekkinud suured tüsistused või võinud ka halvemini minna.

35-aastaselt kaalus Andrus 153 kilo. Pärast põhjalikku infokogumist otsustaski ta minna maovähendusoperatsioonile. Kuna järjekord oli pikk, aga aeg tiksus Andruse kahjuks, maksis ta selle eest ise.

Kaalukirurgia keskuse ülemarsti dr Ilmar Kauri sõnul on maovähendusoperatsioone tehtud sellisel kujul üle 40 aasta. Operatsiooni käigus eraldab arst suure mao küljest ja jätab toidu jaoks väikse mao mahuga umbes 40 mm, mille külge ühendatakse otse peensool. Sellega lüheneb toidu teekond seedetraktis ja toit enam ei satu ülejäänud, suurde makku, kaksteistsõrmiksoolde ja umbes 10 protsenti peensoole algusosast.

Kauri sõnul on Andruse diabeedi taandumine pigem tavaline sellise operatsiooni järel. "Andruse puhul erineb see, et selline süstiv diabeetik on saavutanud vahetult pärast operatsiooni ja siiani kestva diabeedi remissiooni."

Pärast operatsiooni ei ole Andrus teinud ühtegi süsti ega võtnud ühtegi tabletti. "Mu veresuhkur on see seitse aastat olnud heas piiris, viis koma millegagi. See on uskumatu küll. Operatsiooniga kadus ära ka hirmus söömisisu. Esimese kolme kuuga olin ikkagi kaotanud 25 kilo või natuke peale isegi. Enesehinnang muidugi tõuseb. Sa oled teine inimene, sa meeldid, julged rohkem peeglisse vaadata.

Siin on omad halvemad pooled ka olemas või pooled, mis võivad saatuslikuks saada teistpidi. Ma tarvitasin alkoholi üpris palju ja pärast operatsiooni ma mingil hetkel tarvitasin ka, aga see alkohol mõjubki teistmoodi. Mõne pitsiga saab asja korda.

Just nagu enesele väljakutseks otsustas Andrus alustada äri restoranipidajana. "Magu on ikkagi veniv asi ja tänaseks ta ei ole enam nii väike. Täna ma saan süüa ikkagi ära süüa keskmise prae, süüa normaalselt, lihtsalt see protsess, keha toimimine on täna paigas.

Tänaseks kaalub Andrus 97 kilo. "Parajas kaalus, see on mul hea enesetunde kaal. Ma ei ütle, et ma käin iga päev hommikust õhtuni restoranis söömas. Ma valin, mida ma söön.